Riigikohtu seisukoht alternatiivsete nõuete esitamise võimalikkuse kohta tõstatab küsimuse, kas toodud seisukohaga ei ole Riigikohus muutnud senist väljakujunenud praktikat nõude mõiste käsitluses ja nõuete esitamise kehtivates tingimustes. Samuti vajab kommenteerimist nõuete alternatiivse esitamise võimaluse kasutamise otstarbekus sellises olukorras.
Nõue on hagimenetluses keskne mõiste ja nõude õige formuleerimine on hagejale eduka lahendini jõudmise eelduseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi lähtudes nõudest. Kohus teeb otsuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta (TsMS § 438 lg 1, § 439, § 442 lg 5). Niisiis peab hageja oma nõude väljendama sellisena, nagu ta soovib, et see oleks kirjas kohtuotsuse resolutsioonis. Seda on märkinud ka Riigikohus (kohtuotsus tsiviilasasjas nr 3-2-120-12). Toodust tulenevalt ei või alahinnata nõude formuleerimise tähtsust. Kohtupraktikas on kohtud olnud hageja nõude ebakorrektse formuleerituse probleemi kohta sunnitud tõdema, et lõppastmes kannab ebaselge nõude esitamise riski hagimenetluses hageja.
Tuleb märkida, et hagi ese ehk nõue menetluslikus (vormilises) tähenduses erineb nõude materiaalõiguslikust (sisulisest) tähendusest. Materiaaõiguslikult on nõue tavapäraselt ühe isiku õigus nõuda teiselt isikult kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 2 lg 1). Menetlusliku nõude materiaalõiguslik pool on nõude õigusliku kvalifitseerimise küsimus. Vastavat kohustust hagejale seadusest ei tulene. Loomulikult on tungivalt soovitatav enne hagi esitamist professionaalset õigusabi kasutades selgeks teha esitatava nõude materiaalõiguslik(ud) kvalifikatsioon(id). Seda enam, et kohtupraktikas jätkuvalt tühistatakse kohtulahendeid põhjusel, et menetluses jäi hageja nõude materiaalõiguslik kvalifikatsioon välja selgitamata. Samal ajal lükkub lahendus hageja jaoks edasi.
Menetlusliku rahalise nõude hulgas tuleb siiski eristada viivisenõuet, mis tuleb eraldi nõudena formuleerida. Seda põhjusel, et viivitusintressilt viivise nõudmise keeldu (VÕS § 113 lg 6) arvestades peab kohtuotsuse resolutsioon olema selge ja täidetav (TsMS § 442 lg 5). Nimelt, kui kostja satub kohtuotsuse täitmisel viivitusse, peab välja mõistetud rahasummalt olema võimalik arvestada viivist. Kui kostja täidab kohtuotsuse osadena, loetakse kohustused täidetuks kindlas järjekorras. Hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise nõude sõnastus peab vastama täpselt TsMS § 367 tulenevale. Riigikohus on kinnitanud, et üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata (3-2-1-20-12 p 18).
Ülalosundatud Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12 võib jääda mulje, et Riigikohus on käsitanud erineval õiguslikul alusel esitatavaid rahalisi nõudeid erinevate nõuetena, mida on võimalik esitada alternatiivselt. Alternatiivsete nõuete esitamine eeldab nõuete paljusust (TsMS § 370 pealkiri). Ka viide sellele, et hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet välistanud, kõneleb mitme nõude olemasolust antud Riigikohtu arusaamas. Toodud käsitusviis toob kaasa vajaduse arvestada järgmisega.
Riigikohtu praktikas on märgitud, et hagi alusena ei saa käsitada mitte iga üksikut nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid hagi aluse määratlemine nõuab teatavat üldistust (kohtuotsused tsiviilasjades nr 3-2-1-113-05, 3-2-1-122-05 ja 3-2-1-148-10). Riigikohus on leidnud, et kui kohtule on esitatud kaks sama haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elujuhtumiga, siis on sama nõue esitatud samal alusel (kohtuotsused tsiviilasjades nr 3-2-1-5-09 ja 3-2-1-30-10). Vaatamata mõningatele erinevustele võimalike nõuete aluseks olevates asjaoludes, oli tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12 hagi põhjendatud sama tegeliku elujuhtumiga. Seega juhul, kui hageja esitab samal alusel samad nõuded alternatiivselt, ei ole võimalik hagi mõlema alternatiivsena esitatud nõude osas menetleda. Nimetatud tõdemus tuleneb järgmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioonist.
Kui kohtu menetluses on juba samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, ei võta kohus hagiavaldust vastava nõude osas menetlusse (TsMS § 371 lg 1 p 5). Kui samal alusel samad nõuded esitatakse üheaegselt, võib kohus jätta hagiavalduse ühe nõude osas menetlusse võtmata ka põhjusel, et vastava nõude esitamisele ei peaks riik andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2). Kui hagiavaldus on samal alusel esitatud mitme sama nõude osas ekslikult menetlusse võetud, jätab kohus hagi ühe nõude osas läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 4).
Niisiis tõusetub küsimus, kas Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12 tehtud otsuse kohaselt pidanud rahalise nõude hulka kuuluvaks veel midagi muud lisaks taotlusele välja mõista konkreetne rahasumma. Nimelt midagi sellist, mis mitut rahalist nõuet üksteisest eristab. Osundatud kohtotsuses (p 13) viitas Riigikohus, et maakohtu poolt võis olla vajalik käsitada hagi selliselt, et hageja ei ole oma nõuet selgelt määranud. Toodust tulenevalt on küsimus konkreetselt selles, kuidas oleks hageja pidanud oma nõude Riigikohtu arvates formuleerima.
Lisaks mõistele nõue, mis on hagi ese, kasutatakse tsiviilkohtumenetlusõiguse alases kirjanduses ja TsMS-s (§ 481 lg 2) veel mõistet nõude ese. Nõudeõiguse esemeks on hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48), rahalise nõude esemeks on raha. Niisiis võivad esitatavate alternatiivsete nõuete esemed olla samad. Seda mööndakse ka kirjanduses. Siiski on sama esemega nõuded Riigikohtu ülalosundatud seisukoha kohaselt millegi poolest üksteisest eristatavad. Seejuures tuleb tähele panna, et Riigikohtu praktika kohaselt võib saamata jäänud tulu hüvitamise rahalisel nõudel ja otsese varalise kahju hüvitamise rahalisel nõudel olla sama alus, kuid need nõuded ei ole hagi eseme tähenduses samad (kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-03). Niisiis kui nõude aluses on erinevused üksikutes faktilistes asjaoludes, kuid hageja tugineb ühele elujuhtumile, on võimalik nõuete aluseid käsitada üksnes samadena, mitte aga erinevatena, mis võimaldaks mõlema nõude esitamist (alternatiivselt). Toodust tulenevalt ei saa nõuete alternatiivselt esitamine seisneda nõude aluste alternatiivsuses, vaid selles, et hageja on oma nõuded alternatiivselt formuleerinud (TsMS § 363 lg 1 p 1).
Mitmele õiguslikule alusele tugineva hagi eseme esitamine alternatiivsete nõuetena toob kaasa olulised tagajärjed hageja ja kostja jaoks. Kui hageja eelistab üht õiguslikku alust teisele ja kohus loeb alternatiivsed nõuded järjestatuks, kuid ühest järjestuses eespool olevast hagi õiguslikust alusest tulenevad eeldused ei osutu täidetuks, jääb hagi osaliselt rahuldamata. Sel juhul kannab menetluskulud reeglina osaliselt hageja (TsMS § 163 lg 1).
Isegi kui alternatiivsed nõuded ei ole järjestatud, võib kohus jätta hagi rahuldamise korral menetluskulud osaliselt hageja kanda. Nimelt on kohus kõiki alternatiivseid nõudeid menetlenud ja põhjustanud tõenäoliselt täiendavaid ajalisi, rahalisi ja töömahulisi koormusi kõigile menetlusosalistele ja menetlusvälistele isikutele. Seda vaatamata asjaolule, et kohus ei kontrolli teisi alternatiivseid nõudeid kohtuotsuses igakülgselt ega võta seisukohta nende põhjendatuse kohta. Tuleb tähele panna, et nõuete formuleerimine alternatiivselt ei ole üldjuhul menetluse käigu poolest võrdne olukorraga, kus ühe nõudena formuleeritud hagi on rajatud alternatiivsetele õiguslikele põhjendustele. Nimelt üldjuhul saavad alternatiivsetena esitatud sõnastused olla kitsamad kui üks nõue, mis tugineb alternatiivsetele õiguslikele põhjendustele. Toodust tulenevalt on tõenäoliselt tehtud iga alternatiivse nõude menetlemisel menetlustoiminguid, mis ei olnud kõigi nõuete jaoks ühiselt vajalikud. Seevastu ühe alternatiivsete õiguslike põhjendustega nõude menetlemisel ei ole tehtud menetlustoimingud kirjeldatud viisil eristatavad. Üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et alternatiivsete nõuete aluseks olevad asjaolud on menetluse käigus praktiliselt kattunud, oleks menetluskulude jätmine osaliselt hageja kanda üldreeglina põhjendamatu.
Vastavalt Riigikohtu praktikale (kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14) ja õiguskirjanduses valitsevale arvamusele on hagi ese hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse midagi kohtult. Sellest lähtuvalt tuleks ka alternatiivsete nõuete käsitluses hoiduda materiaalõiguslike nõudeõiguste paljususe probleemidest ja jääda menetlusliku nõude mõiste juurde. On üldtunnustatud, et sama hagi esemega võivad olla hõlmatud mitme erineva materiaalõigusliku kaitsevahendi kohaldamise taotlused. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-53-12 tunnustanud võimalust sel juhul esitada alternatiivsed nõuded. Toodust tulenevalt on kinnitatud hageja õigust ja vastutust väljendada hagi nõudeid oma valitud formuleeringus. Nimetatud õigus ei saa aga olla absoluutne. Ülalviidatud menetlusnormide tõttu ei või hageja siiski esitada eri õigusliku alusega põhjendatavaid nõudeid alternatiivselt samasuguses sõnastuses. Hageja võib alternatiivseid nõudeid esitada tingimusel, et hageja formuleeritud alternatiivsed nõuded on lisaks õiguslikule alusele erinevad sõnastuse poolest. Riigikohtu seisukoha mõttes nimelt eelkõige viidete poolest sõnastustes sisalduvatele nõude eri õiguslikele alustele. Samuti on hagejal TsMS § 4 lg 2 jm sätetest tulenevalt õigus esitada nõuded alternatiivselt juhul, kui taotletava hüve liike on tinglikult võimalik eristada ja erinevalt sõnastada, nt hüvitis (kahju tekitamise korral) ja saadu (alusetu rikastumise korral).
Riigikohtu praktika kohaselt (mh kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) võib hageja, kui tal on valida mitme õigusliku aluse vahel, paluda kohtul kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mitmel õiguslikul alusel. Kohus võtab kohtuotsuse põhjendavas osas seisukoha hagi rahuldamise korral ühe õigusliku aluse kohta (TsMS § 436 lg 7), hagi rahuldamata jätmise korral kõigi asjakohaste õiguslike aluste kohta. Hageja võib väljendada nõude formuleerimisega või hagi põhjendavas osas, et soovib tugineda üksnes konkreetsele õiguslikule alusele. Ülal on kirjeldatud, millised riskid hagejale kaasnevad, kui hageja esitab alternatiivsete nõuetena hagi eseme, mida oleks võimalik formuleerida ühe nõudena. Lisaks riskib hageja sellega, et ta võib olla jätnud alternatiivsete nõuete formuleeringutes, mis erinevad viidete poolest õiguslikele alustele, viitamata sellisele õiguslikule alusele, millel kohus oleks pidanud võimalikuks hagi rahuldada. Samas ühegi hageja poolt nõude formuleeringus viidatud õiguslikul alusel ei pea kohus võimalikuks hagi rahuldada. Kui õigussuhete kohta esitatud väited, millele hageja tugineb, jäävad ka hagi esitamise järel täiendamata, on tulemuseks hagi rahuldamata jätmine. Vaatama sellele, et hagejal oli õigus. Samuti ei ole hagejal Riigikohtu praktika kohaselt võimalik uut hagi esitada (kohtuotsus asjas nr 3-2-1-122-05).
Eeltoodust tulenevalt on hagejal võimalik hagi esitamisel formuleerida samale elujuhtumile tuginevad eri õiguslikest alustest tulenevad nõuded alternatiivsete nõuetena, kuid see ei ole tavapäraselt otstarbekas.
Mihkel Roos,
advokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv
