Tihtipeale võib aga ette tulla, et kuriteo avaldusele või kaebusele saadetakse vastuseks teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Teatist on võimalik vaidlustada prokuratuuris ja otstarbekas on seda igal juhul teha, kui alustamata jätmiseks õigustust pole. Selleks tasub aga hoolikalt alustamata jätmise põhjendusi lugeda.
Seaduse kohaselt on peamisteks menetluse mittealustamiste juhtudeks järgmised olukorrad:
- puudub kriminaalmenetluse alus (alus on lihtsustatult öeldes kuriteo tunnuste kogum ehk teo kirjeldus, mis vastab karistusseadustikus mõnele kuriteo koosseisule);
- kuriteo aegumistähtaeg on möödunud (5 aastat teise astme ja 10 aastat esimese astme kuriteo lõpuleviimisest);
- samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetlus lõpetatud;
- kahtlustatav on surnud või parandamatult haigestunud, millest tulenevalt pole ta võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma.
Kriminaalmenetlust välistavate asjaolude tervikliku loendi leiab kriminaalmenetluse seadustiku §-st 199.
Kui enamik alustest on lihtsad ja arusaadavad, võib praktikas vaidlusi tekitada kuriteo koosseisu tunnuste ilmnemine etteheidetavas teos (KrMS-i § 199 lg 1 punktis 1 nimetatud asjaolu). Nimelt on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel lihtne sellele tavainimese jaoks mõistmatule alusele viidates tugineda, seejuures pikki ilukirjanduslikke ladinakeelseid termineid sisaldavaid mõttekäike lisades. Ometi on tegelikkuses määrav see, kas osutatud tegu vastab kuriteole või mitte. Ja kuna kuriteokahtlust tuleb tõlgendada kriminaalmenetluse kasuks, siis edasi on juba uurimisasutuse ülesanne välja selgitada, sh koguda ise kõik tõendid selleks, kas kahtlus kinnitust leiab või mitte.
Kindlasti tasub alustamata jätmine edasi kaevata, kui põhjendused kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks on näiteks üksnes järgmised:
1) Kuritegu pole (piisavalt) tõendatud
Tõendamine on uurimisasutuse ülesanne ning menetlus viiaksegi läbi selleks, et tõendeid koguda. Kriminaalmenetluse alustamiseks peaks piisama kuriteoteatest, millest nähtub kahtlus kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemise kohta.
2) Tegu on tsiviilasjaga
Tsiviilasi ei välista kriminaalasja ja vastupidi. Vastasel juhul tekitaks paljudel praktikas esilekerkivatel juhtudel küsimusi, mis on näiteks kelmuse koosseisu mõte karistusseadustikus. Ka ei saa näiteks tsiviilõiguslikud pärandivaidlused välistada varguse toimepanemist.
3) Puudus tahtlus süütegu toime panna
Teatud juhtudel, nagu näiteks õnnetusjuhtumid, on ilmne, et tahtlus puudub, mistõttu ei ole tegu tõepoolest koosseisupäraseks teoks karistusõiguse mõttes, kuid muudel juhtudel ei saa menetleja isiku tahtlust oletama asuda. Näiteks leides, et üks isik on küll teise suhtes jõudu kasutanud ning see teine isik on ka valu tundnud, kuid siiski puudus isikul seda kõike tehes tahtlus valu põhjustada.
4) Kriminaalmenetlus on tõsine põhiõigustesse sekkumine ja selle alustamine peab olema äärmiselt põhjendatud.
Iseenesest ei eksi menetleja kriminaalmenetlusega kaasneva põhiõiguste riive osas, kuid kriminaalmenetluse alustamise põhjendatus tuleneb siiski kuriteo tunnustele vastava teo ilmnemisest.
5) Kriminaalmenetluse alustamise otsus vajab kaalumist, mh tuleb kaaluda seda, kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada.
Seaduses ei ole sellist alust kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks olemas.
Alustamata jätmise teatisele saab edasi kaevata ringkonnaprokuratuuri 10 päeva jooksul teate saamisest, prokuratuur lahendab kaebuse 15 päeva jooksul. Kaebuse rahuldamata jätmise saab 10 päeva jooksul omakorda edasi kaevata riigiprokuratuuri. Järgmiseks kaebeinstantsiks on ringkonnakohus, kellele saab kaevata advokaadi vahendusel. Ringkonnakohtu otsustus on lõplik.
Viidatud Riigikohtu praktika: RKKKo 22.09.2010 asjas 3-1-1-60-10
