Üheks kohustuse täitmisest keeldumist õigustavaks vastuväiteks on nõude aegumine. Kuna aegumist võib defineerida kui ajavahemiku möödumist, mille järel võib isik keelduda oma kohustuse täitmisest, on äärmiselt oluline olla teadlik nii nõude aegumise tähtajast kui ka aegumise kulgemise algusest ehk nõude sissenõutavaks muutumise hetkest.

Käesolevas artiklis keskendub autor küsimusele, millal muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Oluline on eelnimetatut teada just seetõttu, et esitada võimalik kahju hüvitamise nõue lepingut rikkunud poolele õigeaegselt. Viimase tegemata jätmisel võib tekkida olukord, kus teine pool tugineb nõude aegumisele ning seetõttu tal tekkinud kahju hüvitamise kohustust enam ei ole. Seda isegi hoolimata sellest, et kahju on põhjuslikus seoses lepingu rikkumise faktiga ning lepingut rikkunud pool rikkumise eest ka vastutab.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, mis algab TsÜS § 147 lg-st 1 tulenevalt nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, kui õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seaduse dispositiivsuse põhimõtte kohaselt peab igal konkreetsel juhtumil vaatama eelkõige seda, kas poolte vahel on lepingus eraldi kokku lepitud aeg, mille jooksul tuleb kahju hüvitamise nõue esitada. Kui pooled on selles kokku leppinud, tuleb nimetatud kokkulepet järgida ning vastav nõue esitada lepingus fikseeritud tähtaja jooksul. Sellisel juhul muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks alates hetkest, kui nõue on esitatud ja nõudes antud tähtaeg kahju hüvitamiseks möödunud.

Kui aga lepingus ei ole kokkulepitud, millal võlausaldaja võib nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, tuleb juhinduda võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatud põhimõtetest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi 09. jaanuaril 2013. a otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-167-12, milles kohus muuhulgas selgitas, millal muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Viidatud kaasuses oli hageja esitanud kostja vastu eelpoolmainitud põhjustel hagi kahju hüvitamise nõudes. Nõude aluseks oli pooltevaheline leping, mille kohaselt kostja kohustus haldama hageja elamut, sh koristama elamu katuselt jääd ja lund. 04. veebruaril 2008. a aga kukkusid hageja elamu katuselt alla jääkamakad ja lumetükid, mis tekitasid kehavigastusi kolmandatele isikutele (kannatanutele). Kannatanud esitasid kohtumenetluses nõude hageja kui hoone omaniku vastu ning 17. detsembril 2010. a jõustus hageja ja kannatanute vaheline kompromiss, kus lepiti kokku kahjuhüvitise suurus. Kõnealuse kahjuhüvitise summa maksis hageja kannatanutele välja 27. detsembril 2010. a.

Seejärel (s.o 2011. a alguses) esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt lepingu rikkumisest. Muuhulgas vaidlesid pooled kohtumenetluses ka selle üle, millal hakkas kulgema lepingu rikkumisest tulenev TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumise tähtaeg.

Kõnealuses kohtuasjas leidis Harju Maakohus, et kahju hüvitamise nõue (kulutuste nõue) muutub sissenõutavaks üldjuhul hetkest, kui kulutused on tehtud – s.t alates hetkest, mil kahju on reaalselt kantud. Samas sedastas kohus, et erandina võib kahju olla tekkinud ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel, nt kui on jõustunud kahju hüvitamist kohustav kohtulahend. Seega leidis esimese astme kohus vaadeldavas kaasuses, et kuivõrd 17. detsembril 2010. a jõustus kompromiss, millega hageja kohustus tasuma kannatanule kahjuhüvitise, muutus nimetatud kuupäevast alates hageja kahjuhüvitamise nõue kostja vastu sissenõutavaks ja hakkas kulgema nõude aegumistähtaeg.

Tallinna Ringkonnakohus jättis küll ülalviidatud maakohtu otsuse jõusse, kuid leidis, et ekslik oli maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks kulutuste kandmiseks kohustava kompromissi kinnitamisest. Ringkonnakohus asus vastupidiselt maakohtule seisukohale, et seadusest tulenev kohustus tekkis hagejal siis, kui kannatanud esitasid talle nõude – sellel hetkel sai hageja teadlikuks talle tekkinud kahjust ning samuti tekkis tal kohustus hüvitada kolmandatele isikutele kahju.

Riigikohus ei nõustunud ei maakohtu ega ringkonnakohtu seisukohaga ning leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata samale ringkonnakohtule uuesti läbivaatamiseks. Riigikohus selgitas kõnealuses lahendis, et seaduses ei ole lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tähtpäeva kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, näeb VÕS § 82 lg 3 ette, et võlgnik peab täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt nõuda kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Seejärel märkis Riigikohus, et kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Samas selgitas Riigikohus, et kahju kui selline ei teki mitte siis, kui kulutused on kantud – ehk käesoleval juhul mitte hetkel kui kahjuhüvitis maksti välja kannatanutele – vaid siis, kui tekkis kannatanute kahjuhüvitise nõue hageja vastu. Seega tuleb välja selgitada, millal möödus kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg pärast kahju hüvitamise aluseks oleva juhtumi toimumist. VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 kohaselt sõltub kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg muu hulgas sellest, millal isik sai või pidi teada saama kahju hüvitamise nõudest.

Seega on Riigikohus andnud selge juhise selle kohta, millal tekib võlausaldajal õigus nõuda ja võlgnikul kohustus hüvitada lepingu rikkumisest tulenev kahju. Eelkõige tuleb lähtuda siinkohal VÕS § 82 lg-st 3 ja VÕS § 82 lg 7 kolmandast lausest, mille kohaselt võlgnik peab täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega tuleb igakordselt vaadata ja hinnata nii lepingu rikkumise teadasaamise kui ka sellega seonduvalt tekkinud kahju teadasaamise hetke. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumine algab selle kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel.

Seega soovitame alati olukorras, kus on tegu lepingu rikkumisega ning sellega seonduvate võimalike kahju hüvitamise nõuete tekkimisega, pöörata tähelepanu eelkõige nõude sissenõutavaks muutumise ajahetkele – millal möödub mõistlik aeg kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks.