Selline mulje jääb mulle sellest, mis suunas meie õiguskord areneb ja kuhu kohtupraktika liigub. Igal aastal võtame Euroopast oma seadustesse üle paragrahve, mis kaitsevad tarbijat kurja ettevõtja eest ja kohtud teevad järjest enam sotsiaaltööd.
Muidugi ma tean neid selgitusi, miks „nõrgem pool“ vajab kaitset jne, aga tahan kutsuda üles korra mõtlema vastassuunas.
Õigus valida riigikogu ei tähenda oskust osta vorsti
Kes ütles, et tarbija on nõrgem pool? Vaidlen intrigeerivalt vastu, et ei ole. Minu arvates ei peaks tarbija saama kaitset nendes olukordades, kuhu ta ennast ise on enda soovil ja huvides vabatahtlikult asetanud.
Kui aasta parimaks juhiks valitud Erkki Raasuke lahkub kontorist ja läheb järelmaksuga televiisorit ostma, kas ta siis ei oska enam arvutada? Oskab ju ikka. Miks peab aga järelmaksuga müügileping olema tühine, kui selles ei ole välja toodud krediidi kulukuse määra? Niikuinii ei saa sellest terminist keegi aru ja iga kaupmees ja pank arvutab seda erinevalt.
Tehke proovi, küsige samade lähteandmetega laenu kulukuse määra erinevatest krediidiasutustest. Me ühe kliendi huvides tegime seda ja ei saanud ühtegi kattuvat tulemust.
Kui sa lähed panka laenu küsima ja oled oma sissetuleku näidanud nii kõrgeks kui vähegi võimalik ja proovinud saada tagatise kohta maksimaalse väärtusega hindamisakti, siis miks peab pank vastutama selle eest, et ta sulle laenu andis. Ometi vastutab, kui ta ei järgi vastutustundliku laenamise põhimõtet ehk kui ta ei ole hinnanud piisavalt sinu krediidivõimet ja seeläbi veendunud, et sa ikka suudad seda oma jooksvast sissetulekust tagasi maksta. Miks peab pank selles rohkem veenduma kui sina laenusaajana?
Pentsik mõelda, et valimisõiguse oleme riigilt saanud ja parlamenti võime valida, aga riik ei eelda, et me oskame ise otsustada, kui suurt laenu võtta või millist järelmaksu küsida.
Kahe teraga mõõk
See on tore, et riik meie eest mõtleb ja vastutuse teistele paneb, aga siis ei tohi ka nuriseda, et tarbijatega sõlmitavates lepingutes on peatükkide kaupa ballastina tunduvat teksti, et ära täita kõik seadusega nõutud selgitamise ja hoiatamise kohustused, ilma milleta on leping automaatselt tühine.
Ka sildid ja tarbimisjuhised on vajalikud. Ärge naerge midagi. Üks mu sõber, kes peab jalgrattapoodi, sai tarbijakaitseametilt ettekirjutuse, sest sisekummi paki peal ei olnud eestikeelset silti, et see on sisekumm.
Uskumatult palju on õpitud abitust ja õiguskorra areng ainult süvendab seda.
