Teisisõnu on see avaliku sektori valduses olev info, olenemata sellest, kas teave on registreeritud dokumendiregistris või mitte, kirjutab andmekaitse inspektsioon.
Avaliku teabe seadus (AvTS) pärineb aastast 2000 ja on kirjutatud pidades silmas eelkõige asjaajamist paberil. Seetõttu on paljud AvTS-i nõuded täitmiseks väga ajamahukad või suisa võimatud.
Näiteks võib tuua § 42 nõude, et juurdepääsupiirangu kehtetuks tunnistamise kohta tehakse märge dokumendile – tänaseks on enamik dokumente digitaalsel kujul ja ka digitaalselt allkirjastatud ning neile ei saa seetõttu lihtsa vaevaga mingit märget lisada ilma, et algsest dokumendist kujuneks uus versioon.
Lisaks on juurdepääsupiirangu seadmise aluseid hulgaliselt ja nii mõnedki neist tekitavad peavalu otsustamaks, kas on alust juurdepääsupiirang seada või mitte, näiteks § 35 lg 1 p 12, mis kohustab kaitsma teavet, mis sisaldab isikuandmeid, mille avalikuks tulek kahjustaks oluliselt eraelupuutumatust. Mille alusel aga otsustada, kas kahjustab oluliselt?
Kardetavasti kulub igal haldusorganil aastas selle punkti hindamise peale vähemalt ühe töötaja täistööaeg. Aeg oleks teha oluline samm ja arendada välja dokumendihaldussüsteem, kus juba dokumendi loomise käigus märgistab selle kirjutaja juurdepääsupiiranguga osa dokumendist ning ülejäänud osa dokumendist läheb automaatselt avalikuks. See vähendaks oluliselt teabe otsijate vaeva ja säästaks asutusi teabenõuetele vastamisest. Justiitsministeerium on hakanud AvTS-i muutmise vajadust analüüsima ja kogunud juba ka teiste ministeeriumite sisendit muudatusteks. AKI on arvamusel, et üle oleks vaja vaadata seaduse kogu kontseptsioon.
