Reinsalu tõdes, et Eestis kehtis 1. jaanuari seisuga 379 seadust ja sellest peale on seadusandja muutnud kokku 237 seadust. Alati pole probleemi lahendamiseks vaja aga seadust muuta. Hea ja kvaliteetse seaduse
saamiseks tuleb juba seadusloome varases etapis viia läbi avalik arutelu, analüüsida seaduse mõju ja alternatiivseid lahendusviise. Selleks on vaja, et senisest laiemalt kasutataks eelnõu väljatöötamiskavatsust.
„Kuna 2016. aastal eelnes väljatöötamiskavatsus 45 protsendile seaduseelnõudest, mis justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks esitati, võib tulemusega minimaalselt rahule jääda. Minimaalselt. Kuid arenguruum on väga suur,“ nentis Reinsalu. Reinsalu lisas, et ligikaudu kolmandikku valitsuse algatatavatest õigusaktidest võib erandite, näiteks kiireloomulisuse tõttu menetleda ilma väljatöötamiskavatsuseta. „Kuid hea õigusloome ei sünni
kiirkorras. Praktika on näidanud, et kui kiirustamise tõttu pole väljatöötamiskavatsust koostatud ja selle juurde kuuluv avalik arutelu on ära jäänud, ei pruugi edasine menetlus hästi sujuda,“ rõhutas Reinsalu. „Huvirühmad ei mõista, kust ilmuvad välja lahendused, mida ei ole nendega läbi arutatud. Avaliku arutelu ärajätmine ei võimalda õigusloojatel koguda hädavajalikku teavet mõjude kohta. Pakutud lahendused on laiemalt juristkonnaga läbi arutamata ega pruugi olla juriidiliselt pädevad.“
Reinsalu tõi esile, et iga kolmas sellel aastal menetletud seaduseelnõu suurendab enamal või vähemal määral ettevõtjate halduskoormust, samal ajal kui koormust vähendab üksnes iga neljas eelnõu. „Inimestele lisanduva halduskoormusega on lood paremad. Vaid viis protsenti uutest eelnõudest lisab kodanikele uusi kohustusi riigiga suhtlemisel, samal ajal kui 18 protsenti lihtsustab suhtlemist. Statistikast ilmneb ka vähem käsitletud, kuid muret tekitav suundumus: iga teine seaduseelnõu suurendab avaliku sektori töökoormust, aga vaid iga kolmas eelnõu vähendab töökoormust,“ tõdes Reinsalu ja lisas, et kuna Eestis otsitakse pidevalt võimalusi avaliku sektori kulusid kokku hoida, peaks seadusloome avaliku sektori töökoormust või vähemalt administreerimist siiski vähendama.
Reinsalu märkis veel, et eelnõude puudulikku kvaliteeti näitab ka see, et eelnõud saavad kooskõlastamisel sageli palju kriitikat. „Ei ole haruldane, et eelnõu ise on palju lühem, tegelikult kordades lühem kui märkused, mida objektiivse õigusteadusliku kriitikana eelnõule lisatakse,“ tõdes minister. Reinsalu sõnul tuleks väljatöötamiskavatsus kui õigusloome menetluse algetapp määratleda selge parlamentaarse nõudena, et ministeeriumid ei
püüaks kiireloomulise eelnõu ettekäändel väljatöötamiskavatsuse koostamisest kõrvale hiilida. Samuti tuleks kohustuslikuks teha huvigruppide kaasamine ning karmistada nõudeid seadusmuudatuse mõju hindamisel.
Alates 2012. aastast esitab justiitsminister riigikogu ees hiljemalt 1. novembriks ettekande õiguspoliitika arengusuundade elluviimise kohta.
