Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul tuleb Eesti tööandjatega
töösuhtes olevate, kuid välisriigis töötavate isikute töötasu
maksustamisel esmalt välja selgitada, kas töötaja töötab välisriigis
töölähetuse raames või tema töölepingujärgne töö tegemise koht ongi
välisriigis või on tegemist tööjõu rentimisega välisriiki.
Halduskolleegium rõhutas, et välisriigis töötamise puhul tuleb
tulumaksuga maksustamisel arvestada ka välisriikidega sõlmitud
topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumisest tõkestamise
lepinguid ning ka Eesti-Soome vastavasisulise lepingu lisaks olevast
protokollist tulenevaid erireegleid renditööjõule. Samuti võib
maksustamisel määravaks osutuda äriühingu püsiva tegevuskoha olemasolu
välisriigis.
Et välja selgitada, millise riigi sotsiaalkindlustusskeem töötajale
kohaldub ja millises riigis makstakse sotsiaalkindlustusmakseid, rõhutab
kolleegium vajadust arvestada ka Euroopa Liidu õigust, täpsemalt
Euroopa Liidu Nõukogu määrust. Selles määruses sõnastatud üldreegli
kohaselt kehtivad välisriigis töötava isiku suhtes ka selle riigi
sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusaktid, isegi kui isik elab teises
liikmesriigis või kui tema tööandja peamine tegevus- või asukoht on
teises liikmesriigis. Erandi sätestab sama määrus lähetuste puhuks.
Maksuamet kohustas maksuotsusega Eutelor OÜ‑d tasuma täiendavalt makse
summas 1.923.158 krooni. Maksuotsuse kohaselt käsitas Eutelor OÜ
töötajate välisriigis töötamist ebaõigesti töölähetusena olukorras, kus
tegelikult oli tegemist töötajate rentimisega välisriikide
äriühingutele. Senises kohtumenetluses on kohtud nõustunud
maksuhalduriga, et töölepingutes oli töö tegemise koht, antud juhul
Narva ja Tallinn märgitud vääralt ning töötajad ei viibinud välisriigis
ehk Lätis ja Soomes lähetuses. Kohtud ei ole aga andnud hinnangut, kas
Eutelor OÜ vahendas renditööjõudu välisriikide äriühingutele või
töötasid tema enda töötajad töölepingutes kokku lepitud töökohtadel
välisriikides.
BNS
