Jälitusasutusel lasub üldjuhul kohustus viivitamata teavitada isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti või kelle põhiõigusi jälitustoiming oluliselt riivas (nt isik, kes on pealtkuulatava isiku vestluspartneriks). Teavitamist on võimalik edasi lükata juhul, kui selleks esinevad seaduses ettenähtud alused. Sellisel juhul annab teavitamata jätmise loa prokuratuur ning aasta möödudes hindab teavitamata jätmise loa aluse olemasolu juba kohus. Kui isikut on tema suhtes tehtud jälitustoimingust teavitatud, on isikul õigus tema kohta käivate andmetega tutvuda. Ka siin kehtib reegel, et seaduses nimetatud aluste olemasolu korral võib prokuratuur anda loa jätta isikule andmed tutvustamata. Teavitamata ja tutvustamata jätmise alused puudutavad ennekõike teiste isikute põhiseadusest tulenevate õiguste kaitset. Oluline aspekt on veel see, et jälitustoimingute käigus kogutud andmetega tutvumisel on isikul õigus taotleda ka tutvumist jälitustoimingu loa ning ka loa aluseks olnud prokuratuuri taotlusega.
Jälitustoimingust teadasaamine ei ole seotud isiku uudishimuga, vaid teenib ennekõike isiku seadusest tulenevate õiguste kaitset (nt isiku õigus riigipoolsele kahju hüvitamisele või õigus nõuda teabetalletuste kustutamist). Ka ei ole välistatud, et isikul võib olla õigustatud huvi kaitsta enda mainet. Näiteks tuntud ettevõtja puhul, kes avalikus kohas on kohtunud isikuga, kelle suhtes on tehtud jälitustoiming, võib olla huvitatud jälitustoimingust teadasaamisest just eeskätt seetõttu, et olla valmis kaitsma enda mainet juhul, kui selline fakt avalikkuse ette peaks tulema. Samuti võib isiku huvi teadasaamise vastu tuleneda andmete edasisest ristkasutuse võimalusest. Nimelt on jälitustoiminguga kogutud andmeid lubatud kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses, julgeolekukontrollis, aga ka seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa (nt relvaloa andmise üle otsustamisel) või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Samuti on lubatud kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud tõendit kasutada väärteomenetluses tõendina asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud.
Justiitsministeeriumi andmetel on avatud jälitustoimikute arv viimastel aastatel küll järjepidevalt langenud, kuid lubade üldarv on siiski jäänud samasse suurusjärku. Kui nt 2016. aastal väljastati ca 2700 jälitustoimingu luba, siis teavitamata jätmise lubasid anti ca 900 isiku suhtes. Kohus pikendas teavitamata jätmist aga pea 400 inimese suhtes.
Võib eeldada, et kui jälitustoimingule allutatud isiku suhtes on antud teavitamata jätmise luba, siis ilmselt on selleks väga kaalukas põhjendus, mis teavitamata jätmist õigustab. Pigem tekib küsimus, kuidas saaks ennast kaitsta isik, kelle suhtes otseselt jälitustoimingut ei tehtud, kuid kelle põhiõigusi jälitustoiming riivas (nt renditud äripinna või välja üüritud korteri omanik, kelle ruumidesse on varjatult sisenetud, või nt pealtkuulatud isiku vestluspartner), kuid mingil põhjusel pole seda riivet peetud oluliseks, et isikut jälitustoimingust teavitada. Millised on sellisel juhul isiku võimalused teada saada tema kohta kogutud andmetest?
Kuigi kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust vastavasisuliste päringute tegemiseks riigiasutustele, on põhiseadusest tulenevalt isikutel siiski õigus tutvuda riigiasutustes tema kohta käivate andmetega. Õiguse enda kohta käivate isikuandmete järelepärimiseks annab ka isikuandmete kaitse seadus. Seega hoolimata asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu sellist võimalust ette ei näe, on isikul siiski õigus pöörduda sellesisulise taotlusega riigiasutuse poole ning riigiasutusel on kohustus ka taotlusele vastata.
