Isik, kes kohtusse pöördub tunnetab enamasti, et tema õigusi on rikutud, vastaspool on valesti käitunud ning tema nõudel on legitiimne ja põhjendatud alus. Kohtusse pöördumise põhjendatust kinnitab ka statistika, kuivõrd ca 80% esitatud hagiavaldustest rahuldatakse kas täielikult või osaliselt.
Mitte kõik hagejad ei käitu aga heas usus ning alati on isikuid, kes ei pöördu kohtusse enda põhjendatud huvide kaitseks. Sealhulgas on ka isikuid, kelle ainsaks eesmärgiks kohtusse pöördumisel on vastaspoolt kahjustada sidudes menetlusega tema aja ja rahalised ressursid lootes suruda peale enda jaoks soodsat kokkulepet. Vahel on need hagejad maksejõuetud ning vahel loovutatakse vaieldavad nõuded maksejõuetutele äriühingutele. Selle eesmärgiks on pidada vaidlust ilma vastaspoole menetluskulude kandmise riskita, kuivõrd maksejõuetult isikult ei ole puhtpraktiliselt menetluskulude hüvitamist nõuda võimalik, ehkki õiguslikult sellele loomulikult takistusi ei ole.
Õnneks ei ole kostja sellises olukorras päris kaitseta, kuivõrd tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab nõuda maksejõuetult hagejalt menetluskulude tagatist. Tagatise kohaldamise peamiseks eelduseks on, et hageja on maksejõuetu ning ei suuda eeldatavasti kanda kostja menetluskulusid. Vastava taotluse lahendab kohus määrusega.
Praktikas põhistatakse vastavaid taotlusi eelkõige hageja majandusaasta aruannete kaudu, millest nähtub (ehkki sageli olulise ajalise vahega) hageja majandusolukord. Lisaargumendiks on ka registervara puudumine ning vahel ka nõude saamine loovutuse teel. Taotluse esitamisel on oluline tähelepanu pöörata, et seda saab esitada vaid eeldatavate kulude katteks. Kui kulud on juba kantud, siis kohus enam tagatist ei määra. Tagatise määramist võib taotleda kogu kohtumenetluse vältel.
Juhul, kui kohus määrab menetluskulude tagatise, annab ta hagejale tähtaja maksta vastav summa kohtu deposiiti. Hagi rahuldamata jätmise korral kasutatakse vastavat deponeeritud rahasummat kostja menetluskulude hüvitamiseks. Juhul, kui hageja tagatist tähtaegselt kohtu kontole ei maksa, jätab kohus hagiavalduse läbi vaatamata. Ehkki menetluslikult on siinkohal mõned nüansid, tähendab see funktsionaalses mõttes, et hagi jäetakse rahuldamata ning hagejal tekib kohustus hüvitada ka kostja menetluskulud.
Praktikas on menetluskulude tagatise määramine kahjuks problemaatiline. Selle põhjuseks on eelkõige kolm asjaolu. Esiteks, kostjal on sageli keeruline tõendada hageja maksejõuetust, kuivõrd kostja kasutuses on harva rohkem dokumente kui hageja majandusaasta aruanne. Hagejal endal on loomulikult enda majandusolukorra kohta oluliselt rohkem infot ning seetõttu parem võimalus kostja seisukohti ümber lükata. Teiseks, kostja jaoks on menetluse alguses sageli keeruline määratleda, kui suur võiks olla menetluse kogumaksumus, kuivõrd see ei sõltu ainuüksi kostja vastuväidetest vaid eelkõige hageja (ja ka kohtu) aktiivsusest menetluse käigus. Kolmandaks, kui kostja on juba kulutusi teinud, jätab kohus selles osas kostja taotluse rahuldamata, kuivõrd seadusest tulenev eeldus on, et tagatis määratakse alles tulevikus tekkivate kulude katteks. Tuleb siiski möönda, et vastava regulatsiooni põhjendatus on küsitav.
Teatud kohaldamisprobleemidest hoolimata on tegemist siiski olulise menetlusliku kaitsevahendiga, mida rakendada just maksejõuetute ning pahatahtlike nõuete vastu. Kostja jaoks tähendab vastava taotluse rahuldamine täiendavat tagatist, kuid ka võimalust vaidlusest vabaneda menetlusliku manöövriga ning vältida sellega pikka ja kulukat kohtumenetlust maksejõuetu vastaspoolega.
