Tõsi, see võib veel muutuda kuna tegemist on esialgsete andmetega, mis saavad kirja lapsele nime panemise toiminguga ja märts lõppes nädalavahetusega, mil perekonnaseisuametid on suletud.
Kuid sisuliselt on juba kolmas aasta igas kuus registreeritud vähem sünde kui aasta varem.
Sünnituseas naiste arvu langusele saab taandada vaid 200-300 sündi aastas vähem. Lisaks oli varasemalt näha, et tõenäoliselt hakkab sündimus langema, sest 30ndate teise poolde jõudnud naiste hulgas on järjest enam lastetuid, sest selle vanusrühma naiste sündimus ei ole kompensatsiooniks kasvanud vaid on üsna püsiv. Kuid ka need kaks põhjust koos ei seleta ära nüüd juba kolmandat aastat järjest toimuvat langust.
Kolmas põhjus sündimuse languseks on kindlasti stabiilsuse ja turvalisuse puudumine ühiskonnas – ebakindlatel aegadel otsustatakse laste saamist pigem edasi lükata.
Kriise meil viimastesse aastatesse jagub: tervisekriisil ja piirangutel võivad olla pikaajalised mõjud pereloomele ja laste saamisele ning hinna- ja laenuintresside tõus mõjutab otseselt perede hakkamasaamist, kuid palgakasv ei ole veel järgi jõudnud inflatsiooni poolt tekitatud elukallidusele. Sellele lisandub üldine julgeolekuohu ja sõjalise aktiivsuse tõus mitmetes piirkondades. Sündimus on olukorrast tervikuna puudutatud karmimalt kui varasemate kriiside ajal. Näiteks suure majanduskriisi tõttu langes sündimus vähem ja mõjutas pigem alla 30-aastaste naiste laste saamist, kuid 2022. aasta andmetel langes sündimus võrdselt kõigis vanusrühmades.
„Tihti jääb meediast kõlama nagu oleks peamiselt puudu rahalisest toest lastega peredele.“
Soovitatakse tõsta lastetoetusi, lasterikka pere toetust ja vanemahüvitist. Praegune sündimuse madalseis mõjutab Eesti rahvastikku mitmeks põlvkonnaks. Kui oleks mingi viis, mis kiirelt ja kindlalt päästaks, tuleks seda rakendada. Raha andmine oleks kõige lihtsam, kuid olukorras, kus riigi eelarve on sügavas miinuses, tuleks iga kuluartiklit sügavalt kaaluda.
Näiteks lastetoetuse tõstmine 20€ võrra nii, et lapsetoetus oleks kõigile lastele 100 eurot, läheks riigile maksma 58 miljonit eurot, kuid arvan, et perede majanduslikku olukorda see oluliselt ei muudaks. Seda raha oleks mõistlik enam sihitada. Lasterikka pere toetust tõsteti eelmisel aastal märkimisväärselt ja selle toetuse suhe keskmisesse palka on toetuse kehtestamisega 2017. aastal samas vääringus.
„Kui toetuse kehtestamine 2017. aastal tõi täiendavaid sünde, siis praegustes tingimustes ei avaldu selle mõju sarnaselt.“
Sündimuse langus toimub praegu väga paljudes riikides, mis näitab, et tuleb arvestada globaalsete mõjuteguritega, kuid ühiskonnas toimuvat diskussiooni vaadates jääb mulje, et siseriiklike meetmete mõju võidakse üle hinnata. Tundub, et praegu tuleb kuulata noori ja pereealisi inimesi, teha erinevaid uuringuid inimeste vaimse ja füüsilise tervise heaks, et olukorra põhjused päriselt välja selgitada ning sama oluline on püüda luua stabiilsust ja kindlust ühiskonnas.
„Lastega perede rahaline toetamine on laste heaolu seisukohalt väga oluline, kuid miski ei näita, et just rahalise toe puudumine on see koht, kust king kõige enam praegu pigistab.“
Mina isiklikult vähemalt arvan, et diskussioon tasemel „anname neile ometi natuke raha ja saame päästetud“ mõjub pigem vastupidiselt. Põhjuseid tuleb otsida laiemalt - kuidas kujunevad inimeste sügavalt isiklikud pereloomelised otsused, mis neid mõjutavad ning kuidas riik saab toeks olla.
Artikkel avaldati esmakordselt Eesti Päevalehes.
