Vastab Tanel Melk, jurist, Advokaadibüroo LMP
Kui töötaja pole tööandjaga kokku leppinud summeeritud tööaja arvestuses, mille puhul töötunnid võivad mingis ajaühikus ehk arvestusperioodis jaotuda erinevalt (eelkõige graafikujärgse töö puhul), töötab täiskoormusega töötaja töölepinguseaduse (edaspidi – TLS) § 43 lõigete 2 ja 1 järgi eelduslikult 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
Summeeritud tööaja puhul tuleb järgida TLS-i § 46 lõikes 1 sätestatud reeglit, et töötaja tööaeg ei või arvestusperioodi lõpuks ületada keskmiselt 48 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta. Teatud tingimustel lubab TLS sellest ka kõrvale kalduda, kuid seda siiski kokkuleppel töötajaga ja tagades töötajale tervisekaitse ületöötamise eest.
Kuigi TLS-i § 44 lg 1 lubab tööandjal ja töötajal kokku leppida ületunnitöö tegemises, võib tööandja sama paragrahvi lõike 4 järgi ületunnitöö tegemist nõuda tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks.
See tähendab, et ületunnitöö tegemises peavad pooled iga kord kokku leppima, see ei saa olla ette planeeritud ning ületunnitöö tegemiseks peavad alati esinema erakorralised asjaolud, seega ei ole töötajal ja tööandjal võimalik töölepingu sõlmimisel näiteks kokku leppida, et töötaja teeb ületunnitööd vastavalt vajadusele või töömahule. Ületundide tegemisest keeldumine tavaolukorras ei saa olla töölepingu lõpetamise alus.
TLS-i § 44 lõigete 6 ja 7 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.
Kuna kõnealusel juhul on kindlaks määratud puhkepäevade tõttu põhjust arvata, et poolte vahel on kokku lepitud töötamine n-ö tavaajal ja erakorralisi asjaolusid ületunnitöö tegemiseks ei esine, ei ole 12-tunnine tööpäev seadusega kooskõlas.
