Töövõimereformi tulemusel hakatakse eristama tööalast rehabilitatsiooni tööealistele inimestele ning sotsiaalset rehabilitatsiooni lastele, eakatele ja puuduva töövõimega inimestele. Tööalast rehabilitatsiooni korraldab töötukassa, sotsiaalset rehabilitatsiooni sotsiaalkindlustusamet.
Eelnõu muudatuste arutelul tegi Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja komisjonile ettepaneku lisada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saajate hulka osalise töövõimega tööealised inimesed, kes ei täida töötukassas aktiivsusnõuet ega oma seetõttu õigust tööalasele rehabilitatsioonile.
Sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof rõhutas, et rehabilitatsiooni kättesaadavus ei tohi sõltuda töö otsimise aktiivsusest. “Me ei saa lubada, et puudega inimene jääb rehabilitatsioonist ilma, kui ta mingil põhjusel töötukassa aktiivsusnõuet ei täida. Rehabilitatsioonist ilmajätmine võib inimese tervist veelgi halvendada ning ta võib seetõttu töövõimest hoopis ilma jääda. Ei ole inimlik jätta rehabilitatsioonivajadusega inimene karistuseks teenusest ilma," toetas Pikhof ettepanekut.
Istungil tõdeti, et tööalase ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenused on osaliselt kattuvad, kuid teenused erinevad eesmärgi poolest. Tööalane rehabilitatsioon on tööturuteenus, mille eesmärk on inimest tööeluks ette valmistada ning toetada teda tööle asumisel või töötamise jätkamisel. Sotsiaalse rehabilitatsiooni põhiülesanne on toetada inimest igapäevaeluga toimetulekul.
Istungil tutvustasid oma muudatusettepanekuid sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (693 SE) Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Liikumispuuetega Inimeste Koja, MTÜ Erihoolekande Teenuste Pakkujate Liidu ja Nägemispuudega Inimeste Keskliidu esindajad. Istungil osalesid sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, sotsiaalministeeriumi ja töötukassa esindajad.
