Riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditite juht Liisi Uder tõi välja, et Eestis on praegu kaks süsteemi, milleks on puude raskusastmega inimeste toetamine ja töövõimetuspensionäride toetamine ning need kaks kipuvad paljudel segi minema. Praegusteski emotsionaalsetes diskussioonides domineerib tema hinnangul pigem puude aspekt.
Uderi sõnul ei maksa unustada, et töövõimetuspensionäridest vähem kui pooltel on määratud puue. Puude raskusaste tuvastatakse selleks, et tööealistel puuetega inimestel katta puudest tulenevad lisakulud. See tähendab, et nendel inimestel kulub rohkem raha, et saada ühiskonnas hakkama nii nagu tavainimesed.
Enam kui pooltel töövõimetuspensionäridest puude raskusaset tuvastatud ei ole ja nende peamine probleem on töövõimekadu, mistõttu ei saa nad jätkata seda tööd, mida nad seni teinud on. Ehk kui inimene ei suuda näiteks allergia tõttu kosmeetikuna töötada, mida ta seni on teinud, siis on ta praeguse süsteemi järgi 100 protsenti töövõimetu, kuigi muid töid suudab ta vabalt teha.
Reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa struktuurifondide raha on mõeldud selleks, et süsteemi muuta, ning see pole raha, millest seda üleval pidada. Kuigi üks reformi eesmärke on ka üha kasvavate kulude ohjeldamine, ei ole riigikontrolli hinnangul siiani teada, kuidas finantseerida töövõimetoetuse süsteemi edaspidi ehk ajal, mil euroraha enam kasutada ei saa. Riigikontrolli sellesisulistele pärimistele on vastatud, et see jääb järgmise valitsuse otsustada.
Juba eelnõu algses seletuskirjas on toodud kolm varianti, kuidas edaspidine rahastamine korraldada, milleks on töötukassa raha, riigieelarve või mõlemast kokkulepitud osakaalus. Kuidas täpselt, vajab riigikontrolli hinnangul aga ühiskondlikku debatti, millest seni on hoidutud.
Riigikontrolli hinnangul on reform tõeliselt edukas alles siis, kui ei kasva peale enam uut põlvkonda töövõimetuid. Kuigi reformi esialgsetes plaanides olid tugevalt esil ka töökeskkonnaga seotud teemad, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi rakendamine, siis reformi hilisemas faasis on riigikontrolli kinnitusel sellest loobutud. Riigikontrolli hinnangul peab töökeskkond peab paranema, samuti kasvama töötajate nõudlikkus ja tööandjate vastutus töökeskkonna suhtes, et ennetada töövõimetuse teket.
Riigikontrolli jaoks on murettekitav olnud ka töövõime hindamise uue metoodika rakendamine, sest nii laiaulatuslik reform, mis eeldab täielikku mõttemuutust, 180-kraadist pööret, saab edukas olla vaid siis, kui olla metoodikas 100% kindel. Ühendkuningriigi riigikontroll (National Audit Office) andis umbes 10 aastat tagasi sarnasele reformile riigikontrolli kinnitusel hävitava hinnangu. Seal järgnesid nõrgale ettevalmistustööle väga mitmed ebaadekvaatsed hinnangute andmised ja kohtuprotsessid. 30% töövõime hindamise juhtudest kaevati edasi ja peamine edasikaebajate argument oli, et kasutati valideerimata metoodikat, mis ei võimaldanud anda töövõime ulatusele õiget hinnangut.
Töövõimetoetuse seaduse menetlemise käigus on riigikontrolli hinnangul tehtud selles palju põhimõttelisi täiendusi ja parandusi ning arvesse on võetud ka mitmeid ettepanekuid, mida riigikontroll on selles protsessis teinud. Oluline on ka, et esialgu täielikult kõrvale jäänud rehabilitatsiooniprotsess on nüüd paralleelse seaduseelnõuna samuti menetluses.
Riigikontrolli hinnangul pole kahtlust, et nii sotsiaalne kui ka tööalane rehabilitatsioon on tegelikkuses praeguse töövõimetute põlvkonna tööle kaasamise võti. Tööalane rehabilitatsioon, mis rehabilitatsiooniteenuseid sisse seades oligi mõeldud peamise rehabilitatsiooniteenusena, leiab riigikontrolli hinnangul nüüd endale väärilise väljundi ning maandab tegelikult ka osaliselt kriitikat, mis on osaks langenud rehabilitatsiooniteenuste osutamisele.
