Töötud ja tööandjad elavad justkui kahes eri maailmas: ühed ei leia vaatamata suurtele pingutustele tööd, teised väidavad, et ei leia töötajaid, kirjutab Maaleht.
Olukorda Eesti tööturul ilmestab hästi näide Tõlliste vallast, mis on töötuse kõrge taseme poolest Valgamaal tuntud. Töötukassa korraldas seal tööotsijatele mõeldud ürituse, kuhu olid kutsutud ka kohalikud tööandjad. Kuulutust teadetetahvlile ei pandud, selle asemel saadeti 15–16 nooremapoolsele töötule kutse koju ja helistati pärast ka üle. Kohale tuli üks töötu ja kolm tööandjat.
“Väide, et maal pole tööd, ei pea absoluutselt paika,” tõdeb Tõlliste vallavanem Madis Gross. “Enamasti ütleb töötaja, et talle ei maksta piisavalt. Tööandja väidab aga, et inimene pole kõrget palka väärt, tal ei ole vastavat kvalifikatsiooni, ja lihtsa töö puhul nagu laudade ühest hunnikust teise tõstmine ei saagi Eesti keskmist või sellest kõrgemat palka maksta.”
Gross toob näite oma vallast, kus on 1800 elanikku. Aastaid püsis töötute arv seal 80–90 ringis, praeguseks on langenud 63ni. Neist pooled on valinudki kodus olemise elustiiliks - kes käib kalal, kes peab aiamaad. Kuidagi elatakse ära ja oodatakse pensioniaega.
Teised leiavad, et kui töötutele korraldatakse mingeid tegevusi, siis kell 10 hommikul alustada on liiga vara. Veel hullem, kui peab iga päev kuhugi kohale minema.
On ka kolmas seltskond. “Need on tublid naisterahvad, kellele ei ole kodu lähedal tööd pakkuda või on tasu liiga väike ja kel kaugemal käimine ei tasu end ära,” arutleb Gross.
“Tööandjad otsivad ideaalseid töötajaid ja tööotsijad hea palgaga töökohta,” tõdeb MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus juhataja Tõnu Ints. “Nad saavadki maailma asjadest erinevalt aru.”
Vaatamata neile tõdemustele, vähenes registreeritud töötute arv septembris juba seitsmendat kuud järjest. Nii et Eestis jääb tööpuudus alla ELi keskmise. Eelmise kuu lõpus oli töötuna arvel 37 293 inimest, mis on kaks ja pool korda vähem kui kõrgajal üle-eelmise aasta märtsis.
