Vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteemi kaasajastamisel ongi paindlikkus üks tähtsamaid märksõnu, kirjutab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov ministeeriumi blogis.
Majandusliku kindlustunde kõrval on oluline, et perepoliitika pakuks võimalusi töö ja pereelu ühildamiseks ning vastaks nii lapsevanemate vajadustele kui ka tänapäevasele töökorraldusele. Teooriad, mille kohaselt takistab naiste suurem osalus tööelus laste saamist, on praktikas ammu ümber lükatud ning kõrgem sündimus on riikides, kus läbi paindliku töökorralduse, kvaliteetse lapsehoiu ning kaasaegse puhkuste ja hüvitiste süsteemi on peredele loodud head võimalused nii töötegemiseks kui pereeluks.
Euroopa kõrgeima sündimuse ja samas ka kõrge tööhõive näitajate poolest on eeskujuks eelkõige Põhjamaad, kes on loonud vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteemi, mis annab vanematele erinevaid võimalusi töö- ja puhkeaja kombineerimiseks. Näiteks saab Taanis, Norras ja Rootsis kombineerida osaajaga töötamist ja puhkamist, vanemad saavad olla puhkusel nii üheaegselt kui eraldi, osa hüvitisest on võimalik säilitada hilisemaks perioodiks, samuti on võimalus valida madalamalt hüvitatud pikema puhkuseperioodi ja kõrgemalt hüvitatud lühema puhkuseperioodi vahel.
Töötamise keeld liialt range
Eesti praegune vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteem annab peredele vähe valikuvõimalusi ega toeta alati vanema paindlikku osalust tööturul. Näiteks Euroopa Komisjoni direktiiv ütleb, et rasedatele ja äsja sünnitanud naistele tuleb anda vähemalt 14 nädalat puhkust, millest kaks nädalat peab olema kaetud töötamise keeluga. Eestis ei ole aga lubatud 140-päevase rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal töötada, kuna õiguslikult käsitletakse seda perioodi ajutise töövõimetusena. Kuigi seaduse kohaselt on ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tervisest tulenevate piirangute tõttu töövõimetu, siis tänapäevased arusaamad ja töö tegemise võimalused sellist lähenemist ei toeta ning paljud lapseootel naised on võimelised ja tahavad töötada.
Teiseks, erinevate lapsepuhkuste pikkused on praegu seaduses välja toodud kas töö- või kalendripäevade ulatuses, aga praktikas on tööpäevade arvestamine eri töövormide tõttu keeruline. Kuna inimestel on järjest tihemini näiteks mitu tööandjat, kelle juures õnnestub ka ühe kuupäeva jooksul töötada, on mõiste „tööpäev“ üha raskemini tõlgendatav, samuti see, millisele tööandjale riik kulud hüvitab. Lisaks tuleb silmas pidada puhkuse eesmärki – anda vaba aega lapse ja perega koos olemiseks. Kui vanem ühel tööpäeval ühe tööandja juures puhkab, ent teise juures töötab, ei ole puhkuse andmise tegelik eesmärk täidetud.
Kolmandaks, peredel ei ole praegu võimalik kombineerida vanemate samaaegset osakoormusega töötamist ja puhkusel olemist. Enamikes EL-i riikides võimaldatakse vanematel valida, mis ajaperioodil ja millises suuruses vanemahüvitist nad soovivad kasutada, kombineerides ka näiteks osakoormusega töötamist ja puhkamist või jagades seda paindlikult vanemate vahel.
Eestis saab küll lapsehoolduspuhkust kasutada osade kaupa, vahetada puhkuse kasutajat või ka töötada, kuid puudub võimalus töötades selle võrra teatud piires vanemahüvitise saamise perioodi pikendada. Samuti ei ole praegu vanematel võimalik osakoormusega töötades ja puhates olla lapsehoolduspuhkusel samaaegselt.
Uus süsteem annaks võimalusi juurde
Uus vanemapuhkuste ja hüvitiste süsteem võiks järelikult olla selline, mis võimaldab muuhulgas kasutada vanemapuhkusi ja nendega kaasnevaid hüvitisi paindlikult ning on lihtsasti mõistetav ja eesmärgipärane. Töötamise seisukohast peame oluliseks, et vanemahüvitist saaks kasutada paindlikult perele sobival ajahetkel nii ühe perioodina kui ka osadena kolme aasta jooksul.
Lisaks praegu juba olemasolevale töötamise võimalusele oleks mõistlik võimaldada vanematele
- osakoormusega töötamist vanemahüvitise saamise ajal selliselt, et proportsionaalselt on võimalik pikendada hüvitisega kaetud puhkuseperioodi kuni lapse 3-aastaseks saamiseni ja
- osakoormusega töötamist vanemahüvitise saamise ajal nõnda, et puhkust ja hüvitist on võimalik jagada mõlema vanema vahel.
Puhkusele minemise ja sellelt naasmise etteteatamine võiks edaspidi lähtuda puhkuse pikkusest. Pikema puhkuse etteteatamise aeg võiks olla senise 14 päeva asemel 30 päeva – lapse sünd on ju enamasti üsna hästi ette teada sündmus – ja lühema puhkuse puhul võiks etteteatamine olla paindlikum, lähtudes eelkõige tööandja ja töötaja kokkuleppest.
Hanna Vseviov,
sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja
