Kui mõlemal juhul on tegemist töötajaga, kes töötab tavapärasest erinevas kohas, milles seisneb siis erinevus?
TLS-i järgi viibib töötaja töölähetuses juhul, kui tööandja saadab ta tööülesandeid täitma tema tavapärasest töötamise kohast erinevasse kohta. See tähendab, et kui Eesti tööandja on töötajaga töötamise asukohana kokku leppinud näiteks Soome, siis vastavalt TLSile on lähetusega tegemist ainult juhul, kui töötaja saadetakse tööülesandeid täitma väljapoole Soomet. Soome piires sellisel töötajal lähetust olla ei saa. Direktiiv 96/71/EÜ aga ei eelda, et ajutine töötegemise asukoht peab jääma väljapoole töölepingus sisalduvast asukohast.
Direktiivi mõistes loetakse lähetatud töötajaks ka töötaja, kelle lepingus lepitakse kokku, et järgmised kuus kuud on töötegemise asukoht Eesti asemel Soome. Seda põhjusel, et direktiivi seisukohast on oluline, et teises riigis töötamine oleks ajutine. Antud näite puhul, isegi kui töötaja töötab vahepeal teatud aja Soomes, jääb tema tavapäraseks töötamise kohaks ikkagi Eesti. Samuti on direktiivi mõistes alati tegemist piiriüleselt lähetatud töötajaga, TLS-i järgi saab aga lähetus olla ka riigisisene. Seega lähetus TLS-i mõistes ja direktiivi mõistes võib, aga ei pruugi kattuda.
Millistel juhtudel direktiiv kohaldub?
Direktiivi 96/71/EÜ kohaldatakse kolmel juhul:
- ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja eenusesaaja vahel;
- ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse;
- ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale.
Esimese variandiga on tegemist näiteks siis, kui Soome firma tellib Eesti firmalt palkmaja kokku panemise. Teenuse
osutamiseks saadab Eesti ettevõtja oma töötajad Soome. Selle variandi alla kuuluvad lähetatud töötajad on näiteks
oskustöölised, käsitöölised, spetsialistid.
Annely Lind,
töösuhete osakonna peajurist,
Tööinspektsioon
