Kutseõpe on Eestis vähepopulaarne
Eesti kutseharidussüsteemi üheks suureks eesmärgiks on läbi aastate olnud õpilaste arvu suurendamine, seda ennekõike põhikooli lõpetavate noorte arvelt. Lisaks tööandjate murele oskustöötajate nappuse osas, on seda oluliseks peetud ehk eelkõige seetõttu, et võrreldes muu Euroopaga, suundub Eestis põhikooli järel kutseharidust omandama suhteliselt väike osa lõpetajatest. Meile tavaliselt eeskujuks olevas Soomes valib keskhariduse tasemel kutsesuuna koguni 70% õpilastest, Saksamaal ja Rootsis jääb see osakaal veidi alla 50%, kuid Eestis küündib vaevu 30%-ni.
Eesti hariduselu kujundavas elukestva õppe strateegias on 2018. aasta sihiks seatud olukord, kus kõigist keskhariduse tasemel õppijatest õpib kutsesuunal 38%. Seni on riik püüdnud seda eesmärki saavutada nö „pehmete meetmete“ abil, renoveerides kutseõppeasutusi ja ellu viies erinevaid populariseerimistegevusi. Vastupidiselt plaanidele on aga aasta-aastalt aina vähem põhikoolilõpetajatest soovinud haridusteed kutseõppes jätkata. Mullu otsustas kutsehariduse kasuks kõigest 26% kõigist põhikoolilõpetajatest. Veelgi süvendab olukorda üldine demograafiline olukord ehk sobivas eas noorte arvu langus. Kuigi viimastel aastatel on põhikoolilõpetajate arv taas veidi suurenema hakanud, siis võrreldes 2006. aastaga lõpetas mullu põhikooli 7500 noort vähem – see on 40% langus.
Aga miks nad siis kutsekooli minna ei taha?
Põhjuseid, miks Eesti noored kutseõppesse minna ei taha, on toodud mitmeid. Aastaid on probleemiks peetud keskkoolide ebaausat konkurentsi. Kui kutseharidust on käesoleval õppeaastal võimalik omandada 38 õppeasutuses, siis üldkeskharidust koguni 187 koolis. Õpilase (ja tema vanemate!) jaoks tähendab see valikut kodulähedase keskkooli ja kaugel asuva kutsekooli vahel. Lisaks on koolid, kus keskkooliosa õpilaste vähesuse tõttu kiratseb, valmis gümnaasiumisse edasi lubama ka need, kelle ambitsioon ei ole ilmselgelt kõrgkool, kuigi üldkeskharidus ju sissejuhatuseks ülikoolile peaks olema. Viimastel aastatel on riik riigigümnaasiumide loomise teel hakanud valdkonda jõulisemalt sekkuma, kuid koolivõrgu korrastamine kestab veel aastaid. Omaette probleem on kutseõppe maine kui sundvalikust rumalamatele. Statistika siin armu ei anna: kui neist, kelle põhikooli keskmine lõpuhinne jäi alla 3,3, läks kutseõppesse ligi 70%, siis keskmise hindega üle 4,6 lõpetajatest vaid 2%.
Kutsekooli lõpetajat ootab madal palk
Ehk kõige olulisemaks neist põhjustest, miks kutseharidus noori ei tõmba, on lõpetajate palgatase. Kuigi tööandjad armastavad rõhutada kutsehariduse tähtsust ja kurdavad õpilaste puudujäägi üle, ei kipu need sõnad väljenduma numbrites. Haridusministeeriumi hiljutine analüüs kutseõppeasutuste lõpetajate palkade kohta näitas, et näiteks 2014. aastal kutsehariduse omandanud inimesed teenisid aasta hiljem keskmiselt 756 euro suurust brutopalka. Tööturul juba viis aastat kogemusi omandanud 2010. aastal kutsekeskhariduse lõpetanu võis aga oodata 844 eurost brutopalka. Võrdluseks ulatus keskmine brutopalk 2015. aastal 1065 euroni. Mitmetel erialadel jääb oodatav palk keskmisele aga oluliselt alla – 2014. aastal teenindusvaldkonnas kutsekeskhariduse omandanud teenisid järgmisel aastal keskmiselt kõigest 586 eurost brutopalka.
Riigi keskmisele alla jääv palgatase on mõneti mõistetav – kolmandik Eesti tööjõust on omandanud kõrghariduse ja ülikoolilõpetajate oodatav töötasu ongi kõrgem. Küll võiks näha olla selge erinevus erihariduseta inimestega – nendega, kes omandanud üldkeskhariduse, kuid mitte konkreetset eriala kõrg- või kutsekoolis. Varasemad uuringud on näidanud, et üldkeskharidusega inimeste palgatase koguni ületab kutsehariduse omandanute sissetulekuid, hiljutisemad näitavad küll karjääri alguses väikest lisatulu kutsekeskhariduse kasuks, kuid töökogemuse pikenedes jõuavad üldkeskharidusega inimeste palgad neile peagi järele. Võrreldes kutsekeskharidusega inimestega säilib viimastel aga parem eeldus jätkata õpinguid kõrgkoolis ja seeläbi oma sissetulekut tõsta.
Kutseharidusega töötajate madal palgatase peegeldab kahjuks nõudluse ja pakkumise teel välja kujunenud tasakaalupunkti. Paljud kutseõppes pakutavad ametid on võimalik selgeks saada ka formaalõppes osalemata. Lisaks on uuringud tööandjate seas näidanud, et konkreetsetest kutseoskustest olulisemaks peetakse inimese üldoskuseid ja silmaringi, mille arendamises on gümnaasium ehk osavam.
Kas vajame üldse põhikoolijärgset kutseharidust?
Eeltoodu pinnal tekib küsimus, kas haridusministri soov suunata rohkem noori kutsekooli, mille järel ootab neid kesine palk ja kaheldav konkurentsivõime tööturul, on üldse mõistlik? Loomulikult vajab tööturg ka oskustööliseid, kuid aina kiiremini muutuv tehnoloogia ja töökeskkond tähendab, et kolm aastat kestev tasemeõpe ei pruugi kutseoskuste omandamiseks olla kõige parem viis. Aastast-aastasse on suurenenud üle 25-aastaste inimeste osakaal kutsehariduses, kellel varasemast gümnaasiumidiplom juba taskus, kuid kes nüüd leidnud selge vajaduse mõne kutseoskuse järele. Keskkoolijärgsetele õppekavadel on õppeaeg aga oluliselt lühem ja ka õppijad vähemalt koolide hinnangu põhjal motiveeritumad. Võttes arvesse Eesti paratamatult väga piiratud tööjõuressurssi, siis ehk peakski meie ambitsioon olema suurem – viia valdav enamus noortest gümnaasiumidiplomini, mis annaks hiljem laiema valikuvõimaluse sobiv amet kas siis kutse- või kõrghariduses omandada. Põhikooli lõpuhindel põhinev „laiskade“ kutsekooli saatmine igal juhul vaevalt meie tööjõumuresid lahendab.
