Oh, väga mõnus! Ärkad rahulikult, äratuskellata. Ei pea varahommikul kiirustama, end kohe viksilt riidesse sättima ja uksest välja tormama, vaid võid rahulikult kohvi juua ja päeva oma tempos alustada. Eriti tore on see siis, kui ilmaolud on jubedad ― tormab, ladistab, on krõbekülm, tuiskab või tuleb tööle sõiduks veeta hoopis ilmatu aeg ummikutes... Neil hetkil tundub kodukontor olevat parim ja toredaim koht, kus töötada. Ka palgatöötajana, kui vajadused või olud seda nõuavad.

Kõrge enesedistsipliini ja tulemustele orienteeritud suunitlusega töötegijal on kohustused esiplaanil ja pigem kipuvad unarusse jääma kodused asjad olukorras, kus töö ei tundu lõppevat. Ühel hetkel võib ta ametisse asuda juba enne kuke kiremist või ajal, mil enamik inimesi end alles tööle asutab. Ja avastada, et on hommikumantlis veel lõunagi paiku, sest omaette tegutsedes pole oluline, mis parasjagu on seljas või kas juuksed on kammitud. Suhtlus klientide, partnerite või võimalike kolleegidega käib kas telefonitsi või neti vahendusel. 

Tiimitunne kui unistus

Age Viimsalu (40), Treppoja Sahvri perenaine, kes tegutseb pereettevõttes, tunnistab, et kodus töötades muutub veidi lodevaks. „Ärgates tõmbad lihtsalt teksad jalga. Ei vaja ega vaatagi enam kontoririideid. Pole vaja end ka mukkida ega hommikul juukseid föönitada.“ Aga põhiliseks miinuseks peab ta siiski kolleegide ja oma tiimi puudust. „Pole, kellega koos mõelda, midagi arutada ja teha. Uusi ideid genereerida jne. Kahekesi võid oma asja liiga takerduda ja kõrvalpilk võib kaduda, mis ongi kõige keerulisem.“ Seetõttu on ta üritanud osaleda erinevatel koolitustel, infopäevadel ja kursustel, et ikka teaks, mis ümberringi toimub. Millised on uued suunad ja voolud. „Aga sellist tunnet päris ei ole, justkui oleks maailmast ära lõigatud. Ma suhtlen ju üksjagu palju oma klientidega.“ Samuti endiste kolleegidega, kui ta kümne aasta eest veel palgatöötaja oli, ja oma sõpruskonnaga. „Väikesed lapsed hoiavad hästi sotsiaalses tegevuses, sest nendega tuleb käia ka teatris jms üritustel,“ lisab ta. 

Ebastabiilne tempo

Rohkem kui võimalik isoleeritus ja nelja seina vahele sulgumise tõenäosus häirib teda pigem ebaühtlane oma energia jaotus.

„On perioode, mil väikeettevõtjana ei ole tegevus väga intensiivne. Siis arvad, et on palju aega. Aga kui tempo on maas ja ei ole hetkel motivatsiooni, siis tegelikult ei tee ka midagi,“ on ta täheldanud. „Kui saabub hästi kiire aeg, siis oled palju produktiivsem ja jõuad ära teha ka kõik muud asjad. Tempolanguse tõttu oled kohe uimasem ja võidki olla lõunani öösärgis,“ naerab ta. Samas ei jõuaks pidevalt sama hoogsalt rühkida.

Tagasi mõeldes on Age õnnelik, et iseendale tööandjaks hakkas ja seda ajal, mil lapsed olid väga väikesed. „Ema oli neil põhimõtteliselt kogu aeg olemas, kuigi tegi samal ajal ka tööd.“ Palgatööle ta tagasi ei igatse, kuigi nimetab, et võib olla tingib seda hirm seal mitte enam hakkama saada, sest kümne aasta jooksul on tema varasemas valdkonnas kõik väga palju muutunud. „Mulle siiski meeldib olla oma aja peremees. Kellelegi aru andma ei pea, kuigi mingitel perioodidel on raske, aga täpselt nii palju kui teed, ka vastu saad.“ 

Üksinda on ülihea?

Koristamisteenust pakkuv 55aastane Riina, kes on iseendale tööandja olnud kolmkümmend aastat, ütleb, et tema tiimist või kolleegidest puudust ei tunne. Talle meeldib üksinda oma tööd teha. Keegi ei sega. Korraldusi jagab ta endale ise või teevad seda vahel ka tema püsivad kliendid, kelle juures ta tegutseb valdavalt siis, kui nemad tööl on. Riina nendib, et ta on harjunud ega vajagi töökollektiivi enda ümber. Samas on ta väljaspool tööd vägagi sotsiaalne. Reisib palju ja osaleb erinevatel üritustel.

Aga enamik inimesi, kes omaette töötavad, tunnevad mõne aja möödudes, et nad vajavad kolleege, suhtlust ja kollektiivi kuulumise tunnet. Ühel hetkel võidakse tõdeda, et ollakse justkui kõigest ära lõigatud, nukralt üksildustundega ja oma kodukontoris lõksus. Mida kauem üksinda sel moel töötada, seda enam inimene teistest ja muust maailmast võõrandub, tundes, et äkki ei oska või tahagi enam kodust väljaspool või suuremas töökollektiivis tegutseda. 

Ohud ja ennetus 

Millistest ohuaspektidest peaks üksinda või koos kaaslasega töötaja teadlik olema? Vastab psühholoogiline nõustaja Sigrid Laas:

Inimene vajab ringkonda enda ümber, kellega suhelda, koos lõunal käia või pärast tööd kokku saada. Nii tekivad ka suhted, aga kodus töötades jääb suhtluskond väiksemaks. Kui pole väikesi lapsi, kelle pärast peaks kodust välja minema, siis üksinda või koos kaaslasega töötades tekib sotsiaalne võõrandumine, millest võivad kujuneda ärevushäired ― inimene ei julgegi enam välja minna, sest ei tea, kas sobitub teistega. Tekivad erinevad hirmud jms. Introvertsem ja tagasihoidlikum ei võta teistega ka väga ise ühendust. Ekstavertsem otsib võimalusi ka siis, kui ta üksinda kodus töötab. 

Töökollektiivis kogetakse kolleegide tunnustust, innustust ja muud, aga ennast ju kiitma ei hakka. Võib see mõjutada enesehinnangut?

Tunnustust saab ka läbi töö, kui kliendid ja koostööpartnerid annavad head tagasisidet või kajastub see majandustulemustes. Sellest võib piisata. Suurema tunnustusvajadusega inimene võib mõelda, et ta millekski ei kõlbagi ja enesehinnang võib langeda, võib tekkida depressioon. Pole tahtmist enam kodust välja minna, vaid toimetada seal omaette. Teha ära kõige tähtsamad toimingud, et mingisugune sissetulek püsiks. See sõltub eelkõige inimese iseloomust. 

Kuidas kodukontoris töötamise lõkse vältida?

Pärast tööd tuleks tegeleda oma huvialadega. Liituda väiksemate spordiklubidega, kus saab kohtuda sarnaste huvidega inimestega, kellega kohtutakse ka trenniväliselt. Või käia rahvaülikoolis, kus võib tegeleda erinevate aladega. Kui esialgu pole pealehakkamist, siis võiks ennast lausa sundida. Osaleda erinevatel kursustel, kus võib olla väga toredaid inimesi, kellega hiljem suhelda. Tuleb otsida põhjusi kodust välja minemiseks. 

Kodus töötades võib muutuda ebaefektiivseks?

Peaks oskama oma aega planeerida, et jääks kõige jaoks aega, ja õppida ennast motiveerima, kui tundub, et oled kodus on laisaks muututud. Samas on inimesele puhkust vaja. Kui saab seda endale lubada, siis võiks paar-kolm päeva laiselda ja seejärel ennast kokku võtta. Ei tohi ennast halvustada või oma enesehinnangut alla lasta, vaid rahustada. 

Soovitused kodus töötajale:

1. Tee kindel päevaplaan, planeeri oma aega.
2. Osale mõnel treeningul. Näiteks joogatrennid ja meditatsioon aitavad inimese keskendumistvõimet parandada. Samas kogeb kellegagi ühtekuuluvustunnet, kui järjepidevalt osaled.
3. Tuleb motiveerida end kodust välja minema ja teiste inimestega ühendust võtma.

Autor: Tiina Lang
Allikas: Tööelu