Olete avaldanud arvamust, et heategevuses osalemine võiks olla lihtsam. Kas heategevus peaks olema lihtsustatud vaid ühele nupuvajutusele?
Ma arvan, et inimesed ei ole olemuselt halvad, pigem on heategemine ikka inimloomuses, me tahame head teha. Aga paraku on inimesele loomuomased ka laiskus ja mugavus. Seega, kui me näiteks oma ärist mõtleme, siis tegutseme pidevalt selle nimel, et olla võimalikult kliendisõbralikud ja teha kliendile kõik toimingud võimalikult lihtsaks – sama peaks kehtima ka heategevuse puhul. Meil ei ole mõtet küsida, miks inimesed heategevusega ei tegele, samal ajal, kui me ei ole selleks loonud piisavalt mugavaid ja lihtsaid võimalusi.
Pakkusite arvamusartiklis välja, et heategevus võiks olla teenuse sisse kirjutatud.
Olen pidanud üsna palju kokku puutuma olukorraga, kus ühelt poolt on heategevus küll igapidi soositud, kuid teiselt poolt ilmneb, et kui me reaalses elus üritame head teha, siis veereb teele igasugu ettekäändeid ja bürokraatlikke takistusi. Minu artikli eesmärk oligi näidata, et need bürokraatlikud takistused on kas välja mõeldud või ettevõtte enda tegemata jätmine. Tegelikkuses neid ei eksisteeri.
Milliseid takistusi peamiselt nimetatakse?
Takistustena tuuakse välja eelkõige kaks asja: maksud ja korruptsioonirisk. Olen palunud ettevõtetel, kes maksavad artiklite eest honorare või konverentsidel esinemistasu, et nad ei maksaks mitte mulle, vaid kannaksid raha otse mõnele heategevusorganisatsioonile.
Vastuseks olen kuulnud, et maksuamet seda ei luba või tuleb see teistmoodi deklareerida või on see sootuks korruptsiooniohtlik olukord, kui riigiasutus teeb väljamakse kellelegi kolmandale. Kõik see on väga bürokraatlik ja seetõttu on neil lihtsam maksta tasu minule ja minul on siis võimalik see omakorda edasi abivajajale maksta. Kahjuks sinna see kipub sageli jääma, et kui heategevus ei ole piisavalt lihtsaks tehtud, siis me lihtsalt seda järgmist edasimakset ise ette ei võta. Olen kindel, et paljud teeksid sedasorti annetusi oluliselt rohkem, kui see oleks ette mugavalt korraldatud.
Kui palju on tegelikult neid bürokraatlikke takistusi?
Tegelikult ei teki ettevõttele mingit täiendavat maksukoormust sellest, kui ta ei suuna väljamakset mitte isikule, kes on reaalselt seda õigustatud saama, vaid selle isiku poolt valitud heategevusorganisatsioonile. Mingit täiendavat maksukohustust selline tegevus ei tekita! Ainsana mõjutab see ettevõtte enda sisemisi protsesse, mis tuleb natuke ümber teha. Näiteks võiks lektori või autoriga lepingu sõlmimisel olla kas litsentsi- või autorilepingus eraldi punkt, mis määrab ära, kas ta soovib tasu iseendale või tahab selle suunata mõnele heategevusorganisatsioonile. See võib tunduda imelik, aga tegelikult küsitakse meilt seda küsimust iga päev. Tõin oma artiklis näiteks ka Eesti Pandipakendi taaraautomaadi, mis küsib kliendilt, kas ta soovib seda raha, mida ta on õigustatud saama, endale või soovib selle suunata mõnele heategevusorganisatsioonile.
Erinevaid olukordi, kus inimene on õigustatud teatud raha saama, võikski samal põhimõttel kasutada. Võtame näiteks supermarketi, kus kogume oma ostudelt boonuspunkte. Mul on võimalik nende boonuspunktidega maksta kauba eest, aga sama edukalt võiks olla näiteks iseteeninduskassa kuvari peal väli, et soovi korral saan need boonuspunktid annetada SOS lastekülale. Või kui tuleb Toidupanga kampaania, siis nende punktide eest võiks olla võimalik osta Toidupangale selles samas poes kaupa. Miks mitte sellist väikest IT-arendust teha.
Põhimõtteliselt võib asja viia sinnamaani, et ka riigi erinevad maksutagastused võiks olla võimalik tagastada mõnele muule kontole, muule isikule. Kui see arvamusartikkel oli avaldatud, siis saabus üsna palju tagasisidet ja ettepanekuid, mida veel teha saaks. Näiteks on inimestel erinevaid riiklikke soodustusi või kohaliku omavalitsuse määratud lapsetoetusi. Paljud toetused ei ole meil täna aga vajaduspõhised, seega võiks soovijatel olla võimalus suunata selline toetus mujale ehk täpsemalt neile, kel seda ehk hädasti vaja oleks.
Samas, kuna tegemist on avaliku rahaga, siis on ka teine võimalus – kui inimesel seda vaja ei ole, jätta see riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvesse alles. Ma ei oska siin tingimata seisukohta võtta, aga selliseid mõtteid minuga jagati.
Mainisite, et teine suurem takistus on korruptsioonihirm. Kui õigustatud see on?
Tõepoolest, veel suurema takistusena on ilmnenud hirm, et kuidas saab see nii olla, et sina osutad teenust, aga raha saab keegi teine. Eestlasele omaselt tekitab see küsimusi ja kahtlusi, et siin taga peab ilmselt olema mingi keeruline peen skeem. Aga kui me mõtleme tüüpilistele summadele, mida mõne artikli või esinemise tasuna makstakse, siis need jäävad tavaliselt umbes 100 euro kanti. Need summad ei ole nii suured, et mingisugust keerulist skeemi kahtlustada. Kui kõik on läbipaistev ja põhjendatud ning organisatsioonid, kes raha saavad, on kantud tulumaksu soodustusega MTÜ-de nimekirja, siis on ka riigil kontroll olemas. Ma ei näe selles mingisugust korruptsiooniriski. Seetõttu leiangi, et sellist annetamist võiks oluliselt rohkem oma teenusesse sisse mõelda just need teenuseosutajad või kaubamüüjad, kes suhtlevad lõpptarbijaga, füüsilise isikuga.
Kas ka B2B skeemi on võimalik rohkem heategevust sisse viia?
B2B puhul on seda veidi keerulisem teha. Tüüpiliselt tegelevad advokaadibürood Eestis heategevusega veidi teisel viisil. Meie bürool on näiteks Eesti Rahvuskultuuri Fondi all stipendium, mille alt anname igal aastal välja 10 000 eurot, lisaks toetame Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlust. Mõned advokaadibürood pakuvad näiteks tasuta õigusnõustamist. Äriühingutel on võimalik heategevusega tegeleda ka muul viisil, näiteks programmi „Annetame aega“ kaudu. Swedbanki poolt ellu kutsutud programm on väga positiivne nähtus ja oleme otsustanud ka oma bürooga selle programmiga liituda.
Samas on turul pikemat aega olemas ka muud võimalused lihtsaks heategevuseks, näiteks panga püsikorraldused, millega saab igakuiselt raha annetada. Kas sellised võimalused ei ole piisavad? Ja kas Teie meelest võib sellistel lahendustel nappida emotsionaalset sidet?
Ma ei taha, et see kõlaks halvasti, aga need on tegelikult üsna primitiivsed lahendused. Loomulikult, kui inimesel on vaba raha, võib ta seda igale poole oma äranägemise järgi kanda. Need võimalused on olemas olnud aastaid ja teatud hulk inimesi neid regulaarselt ka kasutab, aga see ei ole kindlasti see, mis heategevuse võimalusi turul kuidagi laiendaks ja arendaks. Tahan juhtida tähelepanu just nendele olukordadele, kus inimesel on võimalik kerge vaevaga ehk n-ö ühe nupuvajutuse abil midagi ära anda, head teha. Mis puudutab emotsionaalset sidet, siis tõepoolest ei teki püsikorraldusega, kus iga kuu mingi summa kontolt maha läheb, positiivset tunnet, et „tegin täna heateo“. Samas, kui taarat viies saad automaadi juures vajutada nuppu, et soovin raha suunata abi vajavatele lastele, on heategemisest tekkiv positiivne tunne kindlasti erilisema väärtusega.
