Jah, eks selliseid olukordi on juhtunud ka tööl. Tõsi, need jäävad juba kuhugi aastate taha. Jube piinlik on ikka veel. Ent veel hullem lugu siis, kui need hetked on tekkinud inimestega, kes on sulle kõige lähedasemad. Elukaaslane, vanemad, lapsed. Ja “kõigil ju juhtub” lohutus ei aita sel juhul kuidagi maailma paremaks teha.
Juhtusin lugema Erik Barkeri blogist (üks hirmus hea blogi) sellest, mida ütlevad kaasaegsed neuroteaduse uuringud vihastamise kohta. Ehk selle kohta, kuidas oma emotsioonidega hakkama saada siis, kui veri kipub peast mõistust välja lükkama ja üks väike vastik hääl (ma arvan, et hääle omanikul on ka sarved) kõkutab kuklas: anna talle vastu, ära anna alla, anna talle!
Viha allasurumine reeglina ei aita
Esimene mõte on muidugi – suruda viha alla. Olla vait. Vagusi. Ja kannatada. Iseenesest pole mõte paha ja mõnikord see ongi ainus võimalus. Ent enamikel juhtudel on see halb mõte. Miks?
Sest kui sa võitled oma emotsioonidega, siis teeb see neid ainult tugevamaks. Ehk teisisõnu – viha, nagu ka muud negatiivsed emotsioonid, kipuvad alla surudes kumuleeruma, kasvama, võimenduma. Nii väidab ühe eksperimendi järelm:
Kui osalejatele räägiti õnnetust sündmusest ning juhendati siis püüdma mitte tundma kurbust selle pärast, tundsid nad ennast pärast kehvemini, kui need, kellele pärast sündmuse teada andmist emotsioone puudutavaid juhendeid juurde ai antud. Inimesed, kes kõige rohkem pingutavad negatiivsete tunnete vältimiseks, taastuvad aga tegelikult kõige kauem.
Muuseas, paar “toredat” fakt siia veel juurde. Kui sa surud viha alla, siis loomulikult sinu stressitase tõuseb hüppeliselt ja mandelkeha – see ego tööriist, kes pidevalt kalkuleerib, kas sind ähvardab miski – asub täiega tööle. Kahtlus, et keegi sind ründab, muutub igapäevaseks.
Ja siis veel. Kummalisel kombel mõjub viha allasurumine ka teisele inimesele. Kelle nimel sa seda justkui teed. Uuringud ütlevad, et see on karuteene – sina surud viha alla, ent tema vererõhk tõuseb.
Nojah, seda sa muidugi juba teadsid, et alla ei tohi viha suruda. Siit edasi oleks ju loogiline samm, et viha tuleb välja elada!
Vale.
Metsas karjumine suurendab viha
Klopid patja. Karjud metsas. Elad välja sõbra peal (“kurdad”). Lased viha välja…
Ja uuringud ütlevad, et negatiivsete emotsioonide väljaelamine ei vähenda, vaid võimendab neid. Emotsioonide jagamine on okei, ent “kõige välja laskmine” pole seda mitte. Pärast karjumist metsas on veel raskem ennast taas n.ö normaalseisundisse saada…
Niisiis, aga mis siis aitab? Enda eksitamine. Ehk enda tähelepanu suunamine teisele tegevusele.
Aju on muskel ja tema jõudlus on piiratud. Teisisõnu, kui sa suunad oma tähelepanu teisele tegevusele, siis ei suuda aju kahte asja korraga teha ning ta on sunnitud jätma emotsioneerimise sinnapaika ja asuma tegelema… näiteks pusle kokkupanemise, telefonis mängimise või mõne muu tegevusega.
Üks tuntumaid eksitamise näiteid on kuulus vahukommi test lastele. Nimelt pandi laps üksinda ruumi ja tema ette pandi vahukommid. Koos sõnumiga, et kui sa praegu komme ära ei söö, siis saad tulevikus rohkem. Ja pärast siis jälgiti laste elukäiku ning tuvastati, et need, kes suutsid kauem vastu pidada, olid ka hilisemas elus edukamad. Ent uuringus on antud loo kontekstis ka huvitav nüanss – kuidas nad suutsid kiusatusele vastu panna. Vastu on: nad eksitasid ennast.
Samal ajal, kui üks (ikka seesama sarvedega tegelane) karjus neile vahetpidamata: “võta, söö ära, see on nii hea, söö ära, söö ära!” tegelesid lapsed eksitamisega. Kes tegi grimasse, kes laulis, kes mängis kujuteldavat klaverit. Et mitte mõelda kommidele ja kisendavale häälele. Sama töötab ka viha ja muude negatiivsete emotsioonidega. Muidugi, kui teine inimene on sinu ninast 5 sentimeetri kaugusel tuld ja tõrva sülgamas, on raske hakata kujuteldavat klaverit mängima…
Tõhusaim tööriist – hinda olukord ümber
Nii oleme jõudnud tõhusaima viha vastase tööriistani – olukorra ümberhindamiseni.
Kujuta ette, et keegi karjub su peale. Sa tahad vastu panna, tahad talle öelda, et …. Ja tahaks veel põrutada rusikaga. Ja võtta pann ja … tead küll
Mis aga oleks, kui keegi sulle sel hetkel ütleks, et teisel inimesel suri eelmisel päeval lähedane inimene. Või et ta kaotas just töö…
Tõenäoliselt sa annaks järgi. Tõenäoliselt sa vastaks vihale kaastundega.
Mis muutus? Olukord ei muutunud – jätkuvalt on su ees vihast punetava näoga inimene, kes valab sind üle igatsorti verbaalse solgiga. Ent muutus sinu suhtumine olukorda. Üks tuntud teadlane Albert Ellis on öelnud: sa ei ärritu kunagi olukorra peale, sa ärritud omaenda uskumuste peale.
Uuring ütleb, et parim viis teise inimese vihale reageerimiseks on mõelda ja öelda endale nii: Sel pole minuga midagi pistmist. Tal (neil) tundub kehv päev olevat.
Niipea kui sa muudad oma suhtumist olukorda, muudad sa ka oma emotsioone, mida olukorras tunned. Sama metoodika töötab ärevuse ja stressi maandajana.
Mis siis meie peades toimub?
Mandelkeha, see vennike, kes pidevalt tahab meile hüüda hoiatusi ja käsklusi, rahuneb maha. Ning lubab kergemini pinnale kerkida positiivsetel emotsioonidel, rõõmul, rahulolul.
Ja muidugi kinitavad uuringud, et inimesed, kes kasutavad pingelistes olukordades olukorra ümberhindamist, naudivad ka tervemaid ja sügavamaid suhteid teiste inimestega, nii tööl kui kodus. Ning kirsina tordil – teadlased väidavad, et see olukordade ümberhindamise kasutamine suurendab ka sinu tahtejõudu ja enesekontrolli võimet – ehk eduka ja täisväärtusliku elu aluseid.
Niisiis, parafraseerides näitleja Ita Everit, kes vihastumise asemel asus üllatuma – kui keegi on suuremat sorti jama kokku keeranud ja nüüd väljahäälselt sind selles süüdistab… siis lööd kaht kätt kokku ja imestad tunnustavalt: “Ohsaa, et niisugune jama on kokku keeratud!” Ning mõtled: “Sel pole minuga midagi pistmist. Küllap tal on lihtsalt kehv päev seljataga.”
