Ükskõik kas me räägime juhi tööst, partneriks või kolleegiks olemisest või ema-isa igapäevastest tegemisest. Selles ei kahtle ilmselt keegi. Ent ometi oleme me erakordselt kehvad kuulajad, peaaegu me kõik.

Üks 8000 osalejaga uuring tuvastas, et rõhuv enamus inimestest arvab endast kui heast suhtlejast, kes on vähemasti samal tasemel kolleegidega ning sagedasti paremgi. Me oleme suurepärased kuulajad! – sedastas uuring osalejate sõnumi. Ning ometi tuvastas sama uuring ka tõsiasja, et keskmine inimene kasutas kuulamist ainult 25%-se tulemuslikkusega. Seega, loomulikult nõustus enamik inimestest, et kuulamine on tähtis oskus, ent… nad on selles juba nii head, et sellele eraldi harjutamine, tähelepanu pööramine pole nende puhul teema. Ja seda ütlesid inimesed, et kasutasid ainult veerandit oma kuulamisvõimekusest. Inimene on kummaline olend, kas pole?

Pole vast kellelegi üllatus see, kui tähtis on kuulamise oskus inimestevahelistes suhetes. Number üks konfliktide ennetaja ja lahendaja, kuni 40% ulatuses juhtimise tulemuslikkuse mõjutaja, usalduse tekitaja, motivatsiooni looja jne. Me teame seda. Küsimus on vast pigem selles – miks siis on nii raske teisi kuulata?

Keskkonna mõju

Kõigepealt tulevad pähe muidugi lihtsamad, n.ö keskkonnast tulenevad asjad. Näiteks: meil on kiire. On eksperimentidega tõestatud fakt, et see, kui kiire inimesel parajasti on, on pöörvõrdelises seoses sellega, kui hoolivad me oleme. Ja kuulamine tähendab muu hulgas ju ka hoolivust, teisest inimesest hoolimist. Sõnaga, kui meil on kiire, siis on vähem tõenäoline, et me olema valmis kuulama. Või siis näiteks olukord, kus on raske rahulikult kuulata – rock-kontsert või kaubanduskeskuse kassajärjekord pole ehk parim koht, kus sisukat kuulamist sisaldavat vestlust pidada. Ent need, ja veel mitmed teised olukorrad tunduvad mulle pigem sageli otsitud põhjustena. Tõsisemad hea kuulaja takistused asuvad hoopis… meis endis. Kolm asja.

Eeldamine

Inimestena me kipume sageli eeldama, et me teame ja tunneme teist inimest. Ehk meile hakkab tunduma, et me juba teame, kuhu see vestlus viib ehk millises olukorras ta on ja kuidas ta mõtleb. Ja sellest eeldusest on juba päris väike samm selleni, et meie tähelepanu hajuks, me oleme enda jaoks juba vestluse sisu valmis mõelnud, teame, mida teine inimene kavatseb öelda ja … nii hakkamegi esimese asjana teise inimese lauseid lõpetama. Kuni ei pea enam vastu ja hakkame tegema ühte kahest (mõnikord ka mõlemat korraga): rääkima hoopis oma kogemusest (“minul juhtus ka ükskord nii ja siis ma…” või siis nõu andma (“tead, sa võiksid…”). Ja kui teise inimese käest sel hetkel küsitaks, kui hea kuulaja sa oled, mida ta vastaks?

Usk oma tarkusesse

Teine hea kuulajaks õppimise takistus on usk, et me teame paremini, kuidas probleemi lahendada. Kuidas me seda teame? Keeruline küsimus. Me lihtsalt teame. Muuseas, oled sa täheldanud, et teiste inimeste probleeme on alati kuidagi lihtsam lahendada kui enda omi? Me oleme kõik eksperdid, kui asi puudutab teiste probleeme, eks ole (eriti head oleme teiste laste kasvatamises :-)). Ja kui see usk tööle hakkab, siis hakkab meie peades jooksma lint: ehh, ma olen seda probleemi juba näinud/kuulnud/kogenud (või arvan end seda näinud/kuulnud/kogenud olevat), seega, lahendus on tegelikult lihtne. Pole mõtet enam edasi kuulata ja sel teemal jahuda. Ning, tahtes ikka head (ja rahuldades oma ego – mina ju tean!), jõuame jällegi ühe või mõlema tegevuseni: räägime oma kogemusest või anname nõu.

Võimetus ahvi vaigistada

Kolmas kaalukam takistus on meie võimetus vaigistada oma sisemonoloogi. Meil kõigil on piltlikult kirjeldades peas väike ahv, kes pidevalt pläriseb. Kes nõuab tähelepanu, seletab ja jutustab ja kommenteerib. Loed raamatut ja ta sisiseb: “Eee, äkki peaksid praegu ikka nõud kappi panema.” Kirjutad artiklit ja ta nendib: “Nojah, ega sellest mingi suurteos ilmselt ei tule.” Teed teiste ees ettekannet ning ta karjub: “No miks pagan sa selle punase särgi pidid panema, näed välja nagu tola!”. Ja nii edasi. Pidevalt. Lakkamatult.

Teist inimest kuulates tahab ahv pidevalt sõna saada. Tahab panna asju oma konteksti. Kuulda ainult seda, mis läheks kokku tema maailmapildiga või kinnitaks tema enda kogemust. Ning ta ei jäta enda teada, kui see nii ei lähe…
Selle ahvi väljalülitamine on paljudele meist raske. See nõuab tähelepanu keskendumist teisele inimesele, oma rolli (kuulaja) tajumist, järjekindlalt endale “Ole vait!” ütlemist. Sõnaga, kuulamise treenimist. Ent sellest palju lihtsam on lasta end vooluga (loe: ahviga) kaasa minna. Kuni avastad end jälle rääkimast sellest, mida sina tegid ja kuidas sina asjast arvad.

Kuidas saada paremaks kuulajaks

Ja siis on muidugi veel küsimus, et teades kõike seda eespool kirjutatut – kuidas siis paremaks kuulajaks ikka saada? Muuseas, sammud on lihtsad ja konkreetsed. Ent see ei tähenda, et nende tegemine oleks kerge. Kindlasti aga pole paremaks kuulajaks saamine võimatu.