See on tunne, nagu oleks saanud obaduse bumerangiga. Tunne, mida kogeme kahetsusväärselt sageli, kui läheme teisele inimesele teatama oma positiivsest juhtumisest. Õnnestumistest. Töövõitudest. Toredatest üleelamistest. Seda võib juhtuda absoluutselt iga päev absoluutselt igasuguses (töö)keskkonnas.
Loen positiivse psühholoogia “isa” Martin Seligmani raamatut "Flourish", mis sisaldab nii mitmeidki igapäevaseid näiteid ja tegevusi, kuidas oma rahulolu, pühendumust ning õnnetaset kergitada. Ja teisalt ka neid näiteid, kuidas seda on erakordselt lihtne jälle purustada. Allpool näide sellest, kuidas meie vastuse stiil teise inimese õnnestumisele võib mõjutada oluliselt tema õnnetunnet ja pühendumust.
Niisiis. Saabub sinu juurde inimene, kes teatab sulle suurest töövõidust. Näiteks: Ma sain ametikõrgendust ja palka pandi ka juurde!
Ja sinu vastused:
Aktiivne ja Konstruktiivne: See on suurepärane! Ma olen nii uhke sinu üle! Ma tean, kui tähtis see sinu jaoks oli ja kuidas sa pingutasid. Räägi, millal sa sellest teada said? Kuidas ja millal ta seda ütles? Ja mis sina siis tegid? Hei, me peaks seda ju tähistama! Loomulikult käib siia juurde aktiivne kehakeel – silmside, tähelepanu keskendamine teisele inimesele.
Passiivne ja Konstruktiivne: See on hea uudis. Sa oled seda väärt. Kehakeel on passiivne – jätkad pooleli olnud tegevust, silmside puudub jne.
Aktiivne ja Destruktiivne: See tähendab muidugi uusi kohustusi. Kas sa hakkad nüüd veel kauem õhtuti tööl istuma? Kehakeel on jällegi aktiivne, tähelepanu on teisel inimesel.
Passiivne ja Destruktiivne: Mis me õhtul sööme? Kehakeel passiivne. Õigem oleks vast öelda, et ei tee teise inimese öeldust suurt midagi välja, jätkad oma agenda, sama rada pidi.
Milline stiil kõige enam pühendumust, motivatsiooni, usaldust, “meie” tunnet tekitab? Ja milliseid variante me kõige enam kasutame-kuuleme?
