Kummaline küsimus ja mõistusega vastates – loomulikult, millest selline küsimus üldse? Ent kui hakata mõtlema konkreetsete inimeste peale, siis… no mõni on kohe selline tore, mistahes ta teeb. Ning teine, noh, tead küll – “selle asja tegid sa hästi, aga…”.
See on bivalentide maailm ning teatud määral on pea kõigil meil see sisse kodeeritud. Ehk maailm, kus me kipume automaatselt, mõnikord juba mõnekümne esimese kohtumissekundi jooksul, lahterdama inimesi kas siis sõbraks või vaenlaseks. Vahepealseid variante väga palju pole – kui sa pole minuga, siis oled mu vaenlane. Sama kehtib olukordadega – need kas on meie poolt või siis meie vastu. Kusjuures vahest tundub, et maailm on spetsiaalselt asunud meid kiusama, eksole.
Bivalentidest juhtidel soosikud ja “luuserid”
Olen tugevaid bivalente kohanud juhtide seas. Neid tunneb ära tugevate kontoripoliitika tegijatena. Ehk juhid, kes teevad valikuid, millise inimese soosing on neile kasulik, milline inimene neile meeldib, kes on nende soosikud ja teisal on nende valikus siis need inimesed, kes on lahterdatud “halbade” kirja. Nad saavad tunda jõhkrust ja vahest ka robustset sõimu. Viimast küll looritatakse sageli “otsekohesuse” sildiga.
Keegi teine on süüdi minu viletsas elus
Samamoodi olen tugevaid bivalente kohanud n-ö tavaliste inimeste, mittejuhtide seas. Tunne, et keegi neid pidevalt ründab ja tahab neile halba, ei jäta neid kunagi liiga kauaks maha. Ja väljendub see sageli kahel moel: esiteks – iga inimese ja olukorra jaoks on neil olemas automaatselt hinnang, reeglina muidugi negatiivne. (Muuseas, kas oled mõnda inimest kritiseerinud ilma teda ja tema teo motiive teadmata-tundmata?) Ja teiseks väljendub see süüdistamises – keegi teine on süüdi minu viletsas elus! Sõnaga, bivalentide jaoks inimesed ja ka olukorrad on vaid head ja halvad, sagedamini ja pigem just viimased.
Võimetus toime tulla määramatusega
Millest see tuleb? Trügimata liiga sügavale psühholoogia valdkonda, võib vist öelda, et nagu suurem osa meie isiksuse käitumismustritest, ulatuvad juured lapsepõlve. Suhted ema ja isaga, turvalisus ja mis eriti oluline – võime toime tulla määramatusega. Ning kui laps peab olema riiu, tülide keskel või ka vanemaga emotsionaalselt kaugsuhtes enne kui ta õpib määramatusega, sh sellega, et meil võivad samade inimeste ning olukordade suhtes olla nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone, toime tulema, võib tagajärjeks olla inimeste ja olukordade automaatne lahterdamine. Sest nii on lihtsam.
Kaheldamatult on bivalentse maailmavaate allikad kompleksne ja keeruline teema, millest tõenäoliselt oskaksid psühholoogid pikalt ja põhjalikult rääkida. Küll aga on ehk hetkel huvitavam teema, kas ja kuidas ja mida siis peale hakata, kui on tunne, et keegi sinu kõrval (või sa ise – selle teadlikustamine on juba suur samm!) tundub olevat ehk ülemääraselt polariseeritud suhtumisega inimestesse ja olukordadesse.
Nõuanne – hakka päevikut pidama
Manfred Kets De Vries kirjeldab oma Harvard Business Review artiklis oma kogemusele tuginedes ühte võimalikku viisi. Ta räägib – ja võin seda vaid kinnitada – et bivalentidena mõtlevad ja käituvad inimesed on üsna kehvad muutuste tegijad. Kuna iga tagasisidet, iga käitumismuutuse ettepanekut võetakse kui rünnakut. De Vries soovitab veel muudki, ent üks asi tundub mulle lihtne ja konkreetne: hakata pidama igapäevast päevikut, kas siis kuskil veebis või kaustikus, vahet pole. Oluline on üles kirjutada päeva olulisemad juhtumised ja nendega seotud emotsioonid. Ning siis saab ka vaadata kirjutatut ja arutleda, kas “juht hilines minu korraldatud koosolekule, kuna ta ei pea minust lugu ja tahab õõnestada minu autoriteeti” vastab ikka tõele. Õigemini – millele see hinnang ja emotsioon tegelikult tugineb?
Kas hinnang võib minust tuleneda?
Kõik inimesed teevad vigu. Ka inglid on võimelised aeg-ajalt käituma kuraditena. Inimestel on enamasti liiga palju iseendaga tegemist, et teiste kahjustamisega tegeleda. Maailm on üldiselt ikka hea koht elamiseks. Inimeste käitumist mõjutab tugevasti konkreetne olukord. Ja need muud ütelused, uskumused, adumised, mis ehk aitavad määramatusega toime tulla. Ning kui konkreetses olukorras tunned, et ärevus kasvab ja veri hakkab pähe tulema ja tahaks kohe jälle sellele “pagana tüübile” halvasti öelda, tasub alati mõelda – kas ma hetkel mitte ei projetseeri omaenda ärevust ja negatiivseid tundeid ning mõtteid teisele inimesele?
