Tervise Arengu Instituudi (TAI) ja Tartu Ülikooli koostöös tehtud laste digisõltuvuseteemalises küsitluses osales kokku ligi 2000 last Eesti eri paigust, teatas TAI BNS-ile. Kuna laste arvutikasutusharjumuste kujunemisel ja märkamisel on suur roll perel, osalesid uuringus ka lapsevanemad.
Uuringu koordinaator Kätlin Konstabeli sõnul selgus uuringust, et kui 8. klassi lapsed said esimest korda arvuti juurde keskmiselt umbes 6-aastaselt, siis nooremas vanuserühmas oli see aeg oluliselt varem – umbes 4,5-aastaselt.
„Umbes 40% lapsevanematest mõlemas vanuserühmas peab arvutile ligipääsu piiramist tavaliseks karistusvahendiks. Samas arvas 2. klassi lastevanematest 10% ja 8. klassi lastevanematest 21%, et pole olemas sellist asja, nagu liigne arvutikasutus,“ nentis Konstabel. Ta lisas, et probleemne arvutikasutus seostus ka vanemate negatiivsema üldhinnanguga lapse tervisele. Liigset arvuti kasutavad lapsed olid ka oluliselt väiksema uneaja ning kehalise aktiivsusega. „Peredes, kus läbisaamine parem, oli ka lastel arvutikasutusega vähem probleeme,“ märkis Konstabel.
Probleemseks saab arvutite ja teiste nutiseadmete kasutamist hinnata siis, kui hakkavad ilmnema muudelegi sõltuvustele iseloomulikud tunnused: tekib vajadus olla üha rohkem võrgus, sellele mõeldakse pidevalt, võimaluse puudumisel ollakse ärritunud ja arvutikasutamise kohta hakatakse teistele valetama. Tihti on siis häiritud ka muud eluvaldkonnad – tekivad probleemid koolis või tööl, kannatab tervis, suhted lähedaste ja sõpradega, n-ö päriselu jääb tahaplaanile. Maailmas läbi viidud uuringud näitavad, et kõige suuremas ohus on need lapsed ja täiskasvanud, kel on välja kujunenud harjumus kasutada arvuteid ja nutiseadmeid eelkõige hea enesetunde saavutamise eesmärgil.
Laste internetisõltuvuse levimus- ja sekkumisuuringu ehk digilapse uuringu eesmärgiks oli selgitada välja digisõltuvuse probleemi tõsidus Eesti lastel, samuti selle probleemiga seotud tegurid – peresuhted, tervis, kooliedukus ja muud.
Projekt jätkub veelgi ning selle raames koolitatakse digisõltuvuse teemadel nii pereterapeute kui õpetajaid. Järgmises etapis viiakse läbi ka erinevaid sekkumistegevusi – perenõustamisi, infomaterjalide jagamist ja digisõltuvuse teemalisi tunde koolides. Seejärel tehakse kordusuuring, et teada saada, kas ja milliseid muutusi on toimunud.
