Kui suurima osa surmadest põhjustasid sünteetilised opioidid, siis 14 üledoosist tingitud surma seostatakse kokaiini, MDMA ja amfetamiiniga.
See on väga hirmuäratav, sest need on ained, mis levivad sageli just ööelu ja meelelahutuse kontekstis. Pealegi noorte ning edukate inimeste seas, kes end üldiselt ise tarvitajaks ei pea. Seega on neid keerulisem ka leida ja kõnetada või vajadusel hoiatada.
2021. aastal kinnitas uimastiennetuse valitsuskomisjon Eestile uue kümneaastase narkostrateegia, mille üheks eesmärgiks on viia aastaks 2030 narkootikumidest tingitud surmad nulli. Kuidas seda teha kiiresti muutuva narkoturu ja veel kiiremini muutuvate ainete kontekstis?
Ideaalmaailmas narkootikume ei tarvitataks, kuid elu pole kaugeltki ideaalne ja see ei ole realistlik ootus. Näeme kõige edukamate narkopoliitikatega riikide pealt, et unistamise asemel on pigem abi süsteemist, mis aitab potentsiaalseid tarvitajaid hoiatada. Hoiatust on vaja juhul, kui levimas on näiteks üledoosiriski suurendava ainega segatud kokaiin või kui amfetamiini asemel on turul tuhandeid kordi ohtlikum sünteetiline opioid. Selline süsteem päästaks päriselt elusid.
Seda tüüpi hoiatussüsteem peab aga olema täpne, kiire ja sihistatud just sinna, kus seda vaja on. Võiks mõelda, et miks mitte kogu aeg ja kõiki tarvitajaid hoiatada.
Üldistest terviseriskidest tuleb muidugi rääkida, aga mainitud hoiatussüsteemi puhul kaasneks risk kaduda muu infomüra sisse ära. Selliseid hoiatussüsteeme on juba mõnda aega kasutatud näiteks Amsterdamis peamiselt turistide hoiatamiseks. Madalmaadega on Eestit keeruline võrrelda, sest lisaks narkopoliitikale on väga erinevad ka meie ennetus- ja tervisevaldkonna võimalused.
Kuid sarnasest süsteemist võiks olla Eestis inimelude päästmisel kindlasti abi. Selle arenduse analüüsimine on juba ka töös ning loodame partneritega esimese pilootprojekti esimesel võimalusel välja tuua.
Selleks, et saaksime tarvitajaid ohtlike ainete eest hoiatada, on teatud eeldused, mida enne täita tuleb. Täna koondub info uute narkootiliste ainete kohta peamiselt politsei- ja piirivalveameti, maksu- ja tolliameti, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ja Tervise Arengu Instituudi kätte ning seda ka kildudena ja teatud viivitusega.
Õiguskaitseasutuste info põhineb peamiselt ainete konfiskeerimisel piiril, postipakkidest või muu süüteomenetluse käigus avastatud ainetel. Seda täiendab info tarvitajatele teenuseid pakkuvatest asutustest, uimastitarvitajate esindusorganisatsioonidelt ning palju ka reovee ja süstlajääkide uuringutest. Mõistetavalt võtab aga nende andmete saamine ja koondamine oma aja.
Ühe kiirema võimalusena tasuks kaaluda ainete «kogumist» tarvitajatelt ning analüüsimist kõrgekvaliteetsete seadmetega, mis täna on ainult kohtuekspertiisi instituudis. See aga eeldaks, et ainete loovutajate motiveerimiseks tuleks meil anda isikustatud tagasisidet ning ainete loovutajad ei tohiks aine omamise eest karistada saada.
Õiguslikult on see keeruline kontseptsioon, mis eeldab ühiskondlikku kokkulepet, mida praegu ei paista.
Kaasajastamist vajab ka juba olemasolev protseduur, täpsemalt uute turule jõudvate narkootiliste ja psühhotroopsete ainete keelatud ainete nimekirja lisamine. 2016. aastal jõustunud muudatuse tulemusel saame paljusid aineid gruppide kaupa keelata, mis muutis süsteemi toimimise varasemast kiiremaks.
Kuid oleme siiski liiga aeglased, sest narkootiliste ainete levitajad mõtlevad kiirelt uusi valemeid välja ning aeg-ajalt õnnestub neil tuua turule mõni selline aine, mis oma keemilise baasvalemiga keelatud nimekirja ei mahu.
Näiteks võib tuua viimasel ajal neli surma kaasa toonud metonitaseeni, mille lisamine kõnealusesse nimekirja võttis mitu kuud aega. Tänane õigusruum on plaanis üle vaadata, et pealtnäha lihtsad protseduurid kiiremaks muuta. Samuti tasub jätkuvalt uurida teiste riikide praktikaid, mille tulemusel ka Eestis toimivat süsteemi tõhusamaks kujundada.
Narkootikumide tarvitamise puhul on tegemist niivõrd keerulise sotsiaalse probleemiga, et selle täielik lahendamine on võimatu. Seetõttu tuleb meil tegeleda olukorra pideva leevendamise ja kahjude minimeerimisega.
Suuremad muudatused võtavad aastaid ning nende ettevalmistamine ja läbiviimine vajab suure hulga ametite koostööd, pidevat infovahetust ning tõenduspõhised teenuseid ja arendusi.
Selleks kõigeks on aga vaja poliitilist ning ühiskondlikku tuge. Alles siis, kui me kõik koos usume, et iga elu on päästmist väärt, ja jätame minevikku iganenud kuvandi narkootikumide tarvitajast kui ühiskonnaheidikust, jõuame Eestini, kus mitte keegi ei sure narkootikumide üledoosi piinarikast surma.
