Esmatasandi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb teha perearstiabi tegevusmudelis põhimõttelisi muudatusi, selgub Kutsekoja OSKA uuringust.

Juba praegu on pensionieas ligi kolmandik Eesti perearstidest ehk 260 arsti. Arvestades keskmist patsientide arvu nimistu kohta, kuulub praegu pensioniealiste perearstide nimistutesse kokku umbes 385 000 inimest.

Järgmise kümne aasta jooksul kerkib üle 65-aastaste perearstide arv 64%-ni, ent kuna perearstid jätkavad reeglina töötamist ka pärast ametliku pensioniea saabumist, ei vaja nad kõik asendust. Perearstide erialaselt töölt lahkumise mediaanvanus on 71 eluaastat.  Aastatel 2023–2033 jõuab sellesse ikka 49% praegu praktiseerivatest perearstidest (kokku u 420 töötajat).

Peremeditsiini residentuuri lõpetajatest jõuab OSKA prognoosi kohaselt vahemikus 2024–2033 tööturule aga vaid ligi 250 uut arsti.

„See tähendab, et kümne aasta vaates väheneb perearstide arv viiendiku võrra ehk 860-lt perearstilt 690-ni,“ selgitas OSKA analüütik Anneli Leemet.

Leemeti sõnul ei ole realistlik perearstide koolituspakkumist suurendada sel määral, et säilitada kümne aasta perspektiivis perearstiabis hõivenäitajad ja -struktuur praegusel kujul. Seda enam, et peremeditsiini residentuuri kohad on seni täies mahus täitunud vaid paaril aastal.

Vaja on uusi tegevusmudeleid

Esmatasandi tervishoiusüsteemi kese on perearst ning kui nende arv kahaneb, siis tuleb teha muutusi süsteemi teistes osades, sõnas OSKA uuringujuht Urve Mets.

„Kahaneva arstkonna tingimustes on perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamiseks vältimatult tarvis toetada uute tegevusmudelite rakendamist,“ toonitas Mets lisades, et siinkohal peetakse silmas nii perearstide tööaja eesmärgipärasemat kasutamist, jõulisemat võrgustamist kui ka digilahenduste ulatuslikumat rakendamist.

OSKA hinnangul saaks perearstide tööaega sihipärasemalt kasutada, kaasates senisest rohkem üldarste, pereõdesid ja kliinilisi assistente, et perearstid saaksid keskenduda eeskätt keerulisematele haigusjuhtumitele.

Võrgustumine tähendab nii koondumist grupipraksistesse või terviskeskustesse kui ka laiematesse piirkondlikesse koostöövõrgustikesse, kus tehakse tihedat koostööd ka teiste eriarstidega. Kuigi juba aastateks 2009–2015 kavandatud esmatasandi tervishoiu arengukava nägi ette üksikpraksistelt grupipraksistele üleminekut, on muutus aset leidnud aeglaselt, piiratud ulatuses, kohati ka vaid formaalselt. Eesti perearstinimistutest 28% tegutseb endiselt üksikpraksistena, ent see ei ole tulevikukindel mudel.

OSKA hinnangul saaks võrgustamist toetada, andes rohkem otsustusvabadust tervisekeskustele, kus toimib sisuline koostöö perearstide vahel. Näiteks luua perearstidele võimalus valida tervisekassa rahastusel üldarstiabis osutatavaid teenuseid lähtuvalt patsientide vajadustest.

Praegusest märksa enam saaks perearstikeskustes tööprotsesse tõhustada digilahenduste abil. OSKA hinnangul võiks tervisekassa välja töötada soovituslikud mudelid digilahenduste terviklikumaks rakendamiseks ning kaaluda võimalust hallata enamkasutatavaid perearsti tarkvaralahendusi keskselt, et tagada infoturbe ja andmekaitse nõuete täitmine.

Tervisekassa perearstiabi teenusejuht Laura Johanna Tuisu sõnul rahastab tervisekassa sellest aastast perearstikeskustele digiteenindusplatvorme, et toetada nende laialdasemat kasutamist. „Meie roll on seada digiplatvormidele nõuded ja tasustada nõuetele vastavaid teenuseid," nentis Tuisk.

Paindlikkust tuleb suurendada

Eesti Perearstide Seltsi juht Elle-Mall Sadrak kinnitas, et selts toetab süsteemis suurema paindlikkuse loomist: “Eesti on küll väike riik, aga samas on hästi näha, et ühesugune mudel ja motivatsioon ei toimi ühtemoodi igal pool. Peremeditsiin vajab kindlasti tänasest rohkem paindlikke lahendusi, hoidmaks töötamas neid, kes täna süsteemis on, ja andmaks suuremaid võimalusi  neile, kes seda tahaksid.“

Sotsiaalministeeriumi tervishoiu inimressursi juht Katre Koppel sõnas OSKA uuringu tulemusi kommenteerides, et vananeva rahvastiku tundlikes valdkondades, sh tervishoius, ei kata noorte kui tuleviku tööjõu juurdekasv elanikkonna vananemisega seotud teenusevajadust.

„Me ei saa enam rääkida ainult sellest, et tõstame kordades vastuvõttude arvu koolides. Peame vaatama, kuidas teenuse pakkumist seestpoolt parandada: ülesandeid arstide, spetsialistide, patsientide ning tehnoloogia vahel ümber jagada, digitaliseerida protsesse kus võimalik ja muuta töökultuuri ning -keskkonda tervishoius tegutsevatele inimestele ajakohasemaks,“ tõdes Koppel.

Ta lisas, et mitmed ettepanekud on hetkel juba ka analüüsi etappides ja nendega saab liikuda edasi peagi valmiva esmatasandi arengukava ning tervishoiu töötajate nappuse leevendamise strateegiat ülevaatavate tegevuste raames.