Olete vahel püüdnud rääkida inimestest, kellel ei lähe elus libedalt? Mina olen. Peab tõdema, et see on üsna keeruline. Sest kaaslane ei taha sellest sageli midagi teada. “Kui neil süüa pole, miks nad siis kartulit maha ei pane?” “Mõned inimesed lihtsalt ei oska elada...” “Lollidest räägid või?” Ja seal see kõnelus sumbub.

Minu kõrval on inimesed, kes “ei oska elada” ja kes pole normaalsed (sellised nagu mina). Nad ei oska õigesti tarbida ega käia õigetel koolitustel, nad pole haritud, ei otsi tulusat tööd, ja muidugi ka elavad vales kohas valel moel. Näiteks Lasnamäel oma joodikust abikaasaga, tengelpungaga palgapäevani välja venitamata. Inimesed, kes ei võta selle “ebanormaalse” olukorra parandamiseks suurt midagi ette. Ja mis kõige olulisem - kellest ei räägita, sest nad pole normaalsed, sellised nagu meie.

Inimesed, kel pole midagi

Mind hakkas huvitama, palju on “normaalsete” kõrval õieti selliseid inimesi, keda me ei näe ja kellest me ei räägi. Sest me ju ei suhtle nendega. Ometigi sõidavad nad meist mööda trammis või elavad teiselpool korteriseina, seisavad samas poesabas või astuvad mööda sama kodutänavat. Huvitas, kuidas nad siis elavad ja miks just nii.

Teeksin vea, kui otsiksin selliseid nähtamatuid inimesi statistilise palganumbri järgi. Mõni elab ka vähemaga õnnelikult. Või on väikese palga kõrval ka mets ja maa, mis asise äraelamise võimaldavad. Mõnel on oma lillepeenar (kel on, see teab, et mullas rühmamine võib pakkuda sügavat isiklikku rahulolu). Mõnel on tugev ja ühtehoidev pere, teine jälle koguneb sõpradega iganädalaselt küla seltsimajja. Mõni elab oma töökoha edu nimel. Mõni on “öko”, mis kompenseerib jällegi tarbimisvõimaluste puudumise. Selliste inimeste elud on laetud väikesest palganumbrist hoolimata.

Mina otsin aga inimesi, kel pole sedagi. Ei sõpru-sugulasi, tarbimisvõimalusi, seltsikaaslasi, töökohal otsustamise ja looduses viibimise võimalusi, poliitilise eneseväljenduse võimalusi ja – kes ka ise hindavad end ühiskonnast väljalangenuks.

Kolmandik elanikkonnast sotsiaalse sidususeta

Ülikooli töötajana pääsen ligi mahuka sotsiaaluuringu Mina.Maailm.Meedia andmetele. Koostasin aastavanuse andmemassiivi põhjal Eesti elanike tüübistiku. Ristisin selle ilma irooniata “sotsiaalse sidususe klastriks”. Andmestikust joonistus välja viis tüüpi*, millest kõige suurema - kolmandiku elanikkonnast - moodustas just minu otsitud sotsiaalse sidususeta elik “ilmajäetud” tüüp.

Kui sotsiaalse sidususe minister otsiks selliseid inimesi, siis kuidas ta nad üles leiaks? Et see tüüp on elanikkonnas kõige suurem, ei olegi see keeruline. Kõige rohkem sotsiaalse sidususeta inimesi leiab noorte seast – vanuses 20-44. See on vanusegrupp, millele on ühiskonnas kõige suuremad ootused. Kui vaadata vanuserühmade kaupa eraldi, siis ilmajäetute osakaal on kõige suurem 15-19-aastaste ja ka pensioniealiste seas. Samas annavad need kitsad vanusevahemikud ilmajäetute grupis tervikuna vähe tooni.

Ootuspäraselt elab selle rühma esindajatest suur osa maal, kus pole töökohti, postimaja, pritsimehi ega ka seltsielu. Kõige suurem rühm ilmajäetuist elab aga Tallinnas, kus on kodukulud niivõrd kõrged, et töökohast hoolimata elamiseks enam suurt kätte ei jää. Ka Ida-Virumaal on arvestatav osa ilmajäetuid. Samas ei tohi siin tõmmata otseseid paralleele noorte narkomaanidega Sulev Keeduse “Varesesaare venelastest”, sest nooremates gruppides annavad tooni hoopis eestlased. Venelased jagunevad rohkem vanemate vanuserühmade vahel.

Sotsiaalse sidususeta gruppi ka sünnitakse

Lapsi on ilmajäetutel veidi vähem kui teistel elanikkonna tüüpidel (kui uuringule vastajate seas keskmiselt on alla 18-aastaseid lapsi 35-l protsendil, siis ilmajäetute grupis on neid 30-l). Aga ilmajäetute seas on ka nooremad vanusegrupid, kes ei olegi veel lapsesaamise eas, ja eakamad, kelle lapsed juba pesast lennanud. Et selle grupi sissetulekud on kõige väiksemad (45% vastanute kuusissetulek pereliikme kohta jääb alla 250 euro), tuleks ka paljuräägitud nälgivaid lapsi otsida just siit. Sellel grupil napib raha nii toiduks, riieteks, arstirohtudeks kui eluasemekuludeks.

Nende inimeste haridustee on sagedamini katkenud, nende pered on pisemad (rohkem üksikuid, lahutatuid, leski), ja siit leiab palju rohkem mehi, kui naisi. Sellise heitunud meesterahva peamiseks sidemeks ühiskonnaga võibki olla temaga koos elav naine, kes talub raskuseid üldjuhul paremini.

Ühiskondliku aruteluga puudub kontakt

Sotsiaalse sidususeta inimene ei räägi poliitikas kaasa. Poliitilise vaate poolest on selles grupis üldvalimiga võrreldes rohkem seisukohata inimesi, veidi rohkem on vasakpoolseid. Ilmajäetud annavad samas tooni kõigi erakondade valijate seas, eriti Keskerakonna valijate seas. Ilmekas on tõik, et sotsiaaldemokraatide valijate seas on ilmajäetuid kõige vähem (sotside toetajad on rohkem empaatilised kaasatundjad kui ise puudustkannatajad).

Aga mis sellest, poliitika on ju juba pikemat aega väheste pärusmaa. Kuidas on kodanikuühendustega? Nähtub, et ilmajäetute kaasatus kodanikuaktsioonidesse ja vabatahtlikku töösse on väga madal. Nad ei osale kodukorrastusaktsioonides. Nad ei ühine protestiks sotsiaalse kindlustatuse vähenemise vastu. Ei, nemad ei kirjutanud hartale alla. Ei käinud piketeerimas. Aga nad ei loe ka eriti lehti ega saa osa kriitilistest pulbitsustest kultuurimaastikul, et võiksid passiivseltki kaasa tunda.

Kaasarääkimisvõimalused puuduvad neil ka töö juures. Ilmajäetu töötab oluliselt sagemini liinitöölisena eraettevõttes “natšalniku” käe all.

Kas neid kaasatakse otsustesse? Ametnike jutule on neil kõige vähem asja. Leevendust ei paku ka sisemised veendumused, näiteks mõne religiooni järgimine (selle harrastamine on üllatuslikult kõige kõrgem hoopis ühiskonna kõige aktiivsema grupi seas).

Võimetus ise ennast aidata

Ühiskondliku kaasatuse puudumine haakub ka passiivsusega kodus ja isiklikus elus. Nähtamatute grupil ei ole ettevõtlikkust. Sotsiaalse sidususeta inimese vaba aeg ei kulu raamatute lugemisele või kodustele toimetustele. Ta hindab oma tervist küll kehvemaks (noored inimesed!), kui teised vastanud, kuid ei võta midagi ette selleks, et tervislikumalt toituda või rohkem liikuda, sporti teha. Võiks öelda, et ta ei näegi neid riske ja võimalusi, millest räägib presidendiproua Evelin Ilves.

Selle inimese pessimistlik eluhoiak ei võimalda tal ka tulevikku vaadata. Ta leiab, et kõige targem on muutuseid niisama pealt vaadata, sest tal puudub nagunii võimalus neid kujundada. Piltlikult öeldes: ta poeb probleemi eest urgu peitu.

Probleemi põhjused on kusagil mujal

Sotsiaalse sidususeta inimesi on raske aidata seetõttu, et nad ei näe probleemide põhjuseid (enam) enda valikutena nagu aktiivse ühiskonnasuhtega tüübid (et koolituda, avada sõpradega ühine äri), vaid väliste teguritena. Süüdi on Ansip, ülemus, õpetaja, naaber, abikaasa, isiklik haigus - sageli psühhosomaatiline-, sotsiaaltöötaja. See on inimeste puhul, kellelt on valikud ära võetud või kel pole neid kunagi olnudki, üsna loomulik.

Sotsiaalse sidususeta inimesel puuduvad ka vajalikud oskused selleks, et enda eest seista. Nende eest peab sõna võtma keegi teine, sest ilmajäetu ise ei oska sageli sõnastada oma probleemi ega selle pikaajalisi lahendusi. See eeldaks analüüsi- ja kaasarääkimisoskuseid, mis sünnivad sotsiaalsetes suhetes (näiteks hariduses, töökohal, tarbides) – aga neid tal ju pole.

Debati koht on see, kuivõrd on sotsiaalsete suhete puudumise taga struktuursed (liiga suured ja kiired ühiskonna muutused), kuivõrd isiklikud soodumused (vanemliku kasvatuse omapärad). Viimane põhjendus on rohkem levinud, sest sobib paremini liberaalse maailmakäsitlusega, mille kohaselt indiviid on aktiivne, ettevõtlik. Paraku saab indiviidi aktiivsus toimida vaid sotsiaalsetes suhetes, mis seda toetavad.

Sotsiaalsete sidemete kadu on pikema protsessi tagajärg ning selle psühholoogiline mõju raskendab sotsiaalsete suhete taastamist (nö heitunud töötud). Tänases kiires maailmas pole aga seda aega, et inimeste sotsiaalseid oskusi üksiti ja tasapisi arendada. Rongilt mahajäänute lõimimiseks tehakse küll projekte, kuid sellise kiirtoiduna ei ole võimalik luua muid suhteid, kui tarbijalikke sõltuvussuhteid.

Mis ma sellega öelda tahan?

See lugu oli mõtteaineks ettevõtjatele, kes nõuavad tööotsijalt miinimumpalga vastu viie keele valdamist, isiklikku autot ja exceli kasutamise oskust. Nendele, kes ütlevad, et tööjõu probleemi lahendamise ainuke lahendus on võõrtööjõu sissetoomine. Kaasajatele nii ministeeriumides kui kodanikuühendustes – neile, kes arvavad, et näevad probleeme ja aitavad inimesi, kuigi tegelikult kaasavad endasuguseid aktiviste, seda viiendikku elanikkonnast. See lugu on ärimeestele, kes arendavad innovaatilisi tooteid, kuid ei paku sellega ühtegi sotsiaalset lahendust peale selle, et suunavad tarbima inimesi, kes seda juba nagunii teevad.

Sotsiaalse sidususeta inimeste tüüp, mille olemasolu ja kujunemist saan andmetes jälgida kümne aasta tagusesse aega tagasi, pole kunagi olnud nii suur kui täna.

Sisemajanduse koguprodukt, keskmine palk ja rahvaarv ei ütle ühiskonna kohta palju. Ühiskond koosneb inimestevahelistest suhetest. Küsimus on, kui kõrget sidustamatust ühiskond välja kannatab, enne kui ta jaguneb eraldiseisvateks, üksteisega mittesuhestuvateks reaalsusteks. Tundub, et on viimane aeg tegeleda inimesega, et vältida vähemalt täiendavate “ilmajäetute” juurdetootmist.