Nad ei suuda eristada olulist ebaolulisest ja lasevad ennast kergelt eksitada. Nende aju on hõivatud tunduvalt suurema osaga, kui oleks vaja konkreetse ülesande tegemiseks. Ja nad väsivad kiiresti, piltlikult väljendudes on nad mentaalselt inimvared. Nii kirjeldas Stanfordi ülikooli professor Clifford Nass ühes oma tuntuimas uuringus inimesi, kes tegelesid igapäevaselt rööprähklemisega.
Nassi kirg ja uurimisobjekt oli eelkõige inimeste käitumine digiajastul. Nass kirjeldas ka seda, et samal ajal olid rööprähklejad päris veendunud, et “kui ma tahan ja kui on vaja, siis ma suudan ülihästi keskenduda”.
Professor nendib aga uuringu järeldustes, et selline uskumus on illusioon – rööprähklejate võime keskenduda kukkus järsult. Isegi kui nad väga tahtsid, siis ei suutnud nad ülesandele pikaajaliselt fokuseerida. Nad olid harjutanud ennast ebaoluliste segajate orjadeks, märkis Nass.
Cal Newporti raamat “Deep Work” räägib sellest, kuidas töö päriselt ja hästi tehtud saaks. Ja mis on selleks vaja ehk keskendumisest, kuidas kogu oma mentaalne energia suunata millegi valmis tegemisele (mitte lihtsalt tegemisele). Raamat on täis näiteid, lugusid ja uuringud.
Esimene samm rööprähklemisest küüsist pääsemiseks on aga Newporti sõnul esmapilgul kummaline ja töötab nii-öelda tavaloogika vastu: kui sa tahad, et töö hästi tehtud saaks, siis mine töölt ära. Nii füüsiliselt kui mentaalselt. Tõestuseks kolm väidet:
1. Töölt eemalolek aitab teha paremaid otsuseid
Hollandi psühholoog Ap Dijksterhuis tegi oma kaaslastega kümmekond aastat tagasi eksperimendi, mis muutis arusaamist sellest, kuidas me otsuseid teeme. Ta jagas inimesed kahte gruppi ja andis mõlemale grupile ülesande teha auto ostmist puudutavaid otsuseid, tuginedes rohkele infole.
Esimese grupi ülesanne oli lihtsalt teha häid otsuseid, teise grupi inimesi aga “segati”, lastes neil vahepeal kokku panna puslesid ning pannes nad siis kiiresti otsuseid tegema, ilma et oleks olnud aega infot analüüsida ehk “teha kaalutletud otsuseid”.
Mõõtes eri gruppide otsuste kvaliteeti, jõuti kiiresti järeldusele – keeruliste, inforohkete probleemide ja ülesannete puhul teevad paremaid otsuseid pigem need, kelle meel ja mõistus on vahepeal “ära käinud” ehk tegelenud millegi muuga. Seega, kui ülesanne ja lahendus on pigem standardsed, alluvad kindlatele reeglitele, siis on analüüs ja kaalutletud otsus asjakohane. Kui aga infot on rohkelt, probleem keerukas ja ülesanne kipub ajud krussi ajama, siis on kohane ütlus “hommik on õhtust targem” – ehk paus ja kiire otsus.
2. Taaslaadimine tõstab otsuste kvaliteeti
2008. aastal avaldati teaduslikus psühholoogia ajakirjas palju tsiteeritud eksperimendi tulemused. Eksperiment ise oli lihtne. Inimesed jagati kahte gruppi, ühed saadeti jalutuskäigule läbi metsa ja teised läbi kesklinna. Ning siis anti neile lahendada keskendumist ja intensiivset tähelepanu nõudvaid ülesandeid.
Läbi metsa jalutajad said ülesannetega hakkama keskmiselt 20% võrra paremini kui kesklinnas tiirutanud inimesed. Miks? Sest looduses aju puhkas, õigemini taaslaadis ennast. Kusjuures selle 50-minutilise jalutuskäigu mõju keskendumisele oli tunda veel järgmisel nädalal.
Kesklinnas uitajad aga seevastu kulutasid oma aju mööda tänavaid, autosid, teisi jalakäijaid, foore pidevalt jälgides nn suunatud tähelepanuga, tegevusega, mis töötab nagu muskel – ühel hetkel ta väsib ning keskendumisvõime langeb.
3. Võime teha täie keskendumisega tööd on piiratud
Newport naaseb Anders Ericssoni juurde ja väidab Ericssoni ja teiste psühholoogide uuringutele tuginedes: inimesed suudavad täie keskendumisega tööd teha vaid 4–5 tundi päevas. Seda mitte järjest, vaid pigem umbes 1,5-tunniste tükkidena – s.t vahel on vaja anda ajule puhkepause.
Kui me sunnime ennast töötama 10 või 12 tundi päevas, siis võime küll olla rahul, et oleme “täna kõvasti tööd teinud”. Ent valmis oleme saanud… mida ja kui palju?
Kui sul on mõnikord õhtuti tunne, et täna muudkui tegid ja tegid ja päevale tagasi vaadates ei meenugi nagu midagi olulist, mis tehtud sai, siis tõenäoliselt tead või aimad, millest jutt. Mäletad – nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest.
Mida siis selle kirjeldatud teadmisega peale hakata? Alustades kõige elementaarsemast ja lihtsamast: kuidas teha nii, et kui sa töölt õhtul ära lähed, siis lahkud sealt ka sisuliselt – tööarvuti kaas püsib kinni, töökõne ei trügi õhtusöögilauda ning ülemuse töömeil ei ole viimane asi, mida enne uinumist loed?
