Riigikohtu 18.10.2012 lahend nr 3-4-1-15-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=222551667

Viide õigusaktidele:

• RLS § 57 lg 1
• Lisa 1 RLS juurde
• PSJKS § 14 lg 2
• PS § 15

Asjaolud

Kahes erinevas tsiviilvaidluses esitasid hagejad hagi vastavalt 18.05.2012. a ning 21.96.2012. a. Mõlemas kohtuasjas tasusid hagejad riigilõivuna vähem, kui RLS hagide esitamise hetkel ette nägi. Hagejad taotlesid riigilõivu ettenägevate sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja hagi menetlusse võtmisel kohaldamata jätmist. Riigikohus liitis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses mõlemad kohtuasjad ühte menetlusse.

Kohtu seisukoht

1. Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. Õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele.

2. Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti ja 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tasuda tulnud riigilõivude 14 060 eurot 56 senti ja 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik, kuna õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed.

Kolleegium tunnistas RLS § 57 lg 1 kootoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti.

Riigikohtu 05.11.2012 lahend nr 3-2-1-124-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=RK/3-2-1-124-12

Viide õigusaktidele:

• VÕS § 145 lg 1
• VÕS § 578

Asjaolud

Hageja (üürileandja) sõlmis üürnikuga üürilepingu ning üürniku juhatuse liikmest kostja käendas kõiki üürniku rahalisi kohustusi. Üürilepingu lisa sõlmimisega lõpetati üürniku ja üürileandja vahel üürileping ning nõuete tagamiseks seati mh ka tagatis. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust, siis hageja nõudis võla ja viivise väljamõistmist. Kostja arvates lõppes käendusleping üürilepingu lisa sõlmimisega, kuna uus kokkulepe on sisuliselt kompromissileping. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja peab käenduslepingu järgi vastutama üürniku üürilepingust tuleneva võla eest või on käendusleping üürilepingu lisa sõlmimisega lõppenud.

Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja viivise. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et uue nõude tagamise kokkuleppega kaotas varasem kehtivuse. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, kuna ringkonnakohus luges sisuliste põhjendusteta üürilepingu lõpetamise kokkuleppe kompromissiks ja jagas sellest tulenevalt vääralt tõendamiskoormuse.
2. Kolleegiumi seisukohalt ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud, sest esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja üürniku vahel olnuks mingit ebaselgust nendevahelise suhte osas või pooled oleksid lisa sõlmides teinud mingeid vastastikuseid järeleandmisi.
3. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ebaõigesti jaotanud asjaolude tõendamiskoormuse. Kostjal lasus tõendamiskoormus selle kohta, et käendus on lõppenud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.