Näiteks Swiss hotelli kõrval tegutseb juba ammu ettevõte Tarcona AS, mis tegeleb suurima naftafirma Gunvor Groupi logistika ja arvestuse korraldamisega ning on ilmselt suurim tööandja raamatupidajatele Tallinnas. Lisaks ostavad raamatupidamisteenust Eestist sisse sellised kontsernid nagu Statoil Fuel & Retail, G4S, Stora Enso, Konecranes, Orcla jne.
Miks rajasid suurettevõtted teeninduskeskused just Eestisse? Mis neid siia meelitas?
Esiteks on tööjõukulu Eestis mitu korda väiksem kui Skandinaavias või mujal Euroopas. See võimaldab arvestatavaid summasid kokku hoida, kui keskus teenindab korraga mitut ettevõttet ning töötajaid on 50–100 ringis. Pärast oma raamatupidamise Eestisse üleviimist hindab näiteks Orcla tekkivaks kokkuhoiuks u 2 mln eurot aastas. Sealjuures saavad teeninduskeskused oma raamatupidajatele töö kõrgema intensiivsuse ja tootlikkuse arvelt maksta kõrgemat palka võrreldes kohalike tööandjatega.
Töötajate kõrge kvalifikatsioon ning inglise, soome või mõne skandinaavia keele oskus annab Eestile teiste maade ees eelise. Kõige tihedam konkurents selliste teenuste seas on meil Läti, Leedu ja Poolaga, kus on samuti palju inglise keelt oskavaid inimesi ning tööjõuturg on oluliselt suurem. Veel üks Eesti eelis välisomanike silmis on see, et Eesti raamatupidajatel on reeglina kõrgharidus ning nad tunnevad hästi rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid (IFRS), kuna kohalikud finantsaruandlusstandardid nendest palju ei erine ning aluspõhimõtted on samad.
Samuti toetab selliste teeninduskeskuste Eestisse rajamist infosüsteemide ja panganduse hea arengutase.
Miinuseks on eelkõige see, et Eestis on oskustööjõu turg kitsas, sest võõrkeelt oskavad noored spetsialistid tahavad enamasti emigreeruda, nii et järjekordsed ettevõtted, kes tahavad Eestisse oma raamatupidamiskeskusi üle viia, on sunnitud töötajaid meelitama teistest sarnastest keskustest või leidma endale mujalt töötajaid.
Veel üks miinus on see, et ühised teeninduskeskused on siiski alltöövõtu üks liik, mille puhul viiakse üle rutiinsed, väga väikese või null lisaväärtusega tegevused. Lisaks on need keskused reeglina seotud ühe tellija ja tema tarkvaraga. Tõsine risk on see, kui maades, kus on ettevõtete põhitegevuse koht, tekivad majanduslikud raskused. Siis saavad omanikud personali vähendamisega kokku hoida suuri summasid võrreldes Skandinaavia maadega, samas on aga nendes keskustes töötanud raamatupidajatel keerulisem uut tööd leida, kuna neid on õpetatud töötama spetsiifiliste tarkvaraga, mida Eestis väga laialt ei rakendata.
Keskuste tulevik on teadmata
Seda, kas raamatupidamisteenuste keskused suudavad sarnaselt infotehnoloogia arengukeskustega rahvusvahelises tööjaotuses Eestis nišiks saada, näitab vaid aeg. Eeldused on selleks olemas, kuid arvestada tuleb ka riske, sealhulgas tihe konkurents nii Baltimaades kui ka Ida-Euroopas tervikuna.
Tundub, et ettevõttesisene ja personaalne raamatupidamine hakkab samm-sammult kaduma, sest raamatupidamine muutub järjest rohkem harilikuks infotehnoloogiliseks teenuseks, mida ettevõtted ostavad riigilt, kus seda kõige kvaliteetsemalt ja odavamalt osutatakse.
Vadim Donchevski,
vandeaudiitor,
Villems Donoway
