Juba töövõtulepingu sõlmimise faasis tuleb mõistetavalt fikseerida ehitustööde maht ja maksumus, ehk koostada eelarve, mille alusel sõlmivad tellija ja töövõtja lepingu.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 639 lg 1 esimese lause kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Enamasti sisaldub töövõtulepingus tingimus, mille kohaselt on lepingu hind lõplik ja eelarve võib muutuda vaid poolte (kirjalikul) kokkuleppel. Kui pooled vastavas osas kokkulepet lepingusse ei lisa, siis tuleb VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi eeldada, et eelarve on siduv. Seadus eeldab seega vastupidise kokkuleppe puudumisel, et töövõtja on eelarve koostamisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning kajastanud eelarves (hinnapakkumises) kõiki vajalikke tööetappe korrektsetes mahtudes.
Algselt kokkulepitud eelarve muutmise vajaduse võib tingida nii töö iseloom kui ka töövõtjast või tellijast tulenevad asjaolud. Teatud juhtudel võib see olla juba lepingu sõlmimisel ettenähtav. Kuidas pooled eelarve ületamist ja lisatööde teostamist lepingus reguleerivad sõltub tihti ainuüksi ehitustööde objekti eripärast – nt võib juba lepingu sõlmimisel olla selge, et etteulatuvalt ei ole võimalik kõiki mahte täpselt hinnata ning teatud osas selgub lõplik maht alles tööde teostamise (nt olemasolevate tarindite avamise) käigus. Lepingu tingimustesse tuleks sellisel juhul selgesõnaliselt kirja panna muuhulgas see, et eelarve on mittesiduv ja sellest tulenevalt muutub ka tööde lõpphind. Töövõtja peaks kindlasti tellijale (seejuures eriti selgelt tarbijast tellijale) neid asjaolusid põhjalikult selgitama ning fikseerima tööde mahtude, maksumuse ja eelarve täpsustamise tingimused töövõtulepingus. Mida selgem on vastav kokkulepe, seda väiksem on võimalus, et lisatööde teostamise ja nende maksumuse osas tekib pooltel vaidlus.
Seejuures ka mittesiduva eelarve puhul tuleb töövõtjal oma riskide maandamiseks kanda hoolt selle eest, et täiendavate tööde maht ja maksumus oleksid enne tööde teostamist tellijaga kooskõlastatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 19. septembri 2012. a lahendis nr 3-2-1-89-12 tauninud töövõtjate praktikat, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata tellijale enne lisatööde teostamist nende mõjust lepingu hinnale. Kolleegium selgitas, et selliselt pannakse tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Just sellise praktika vältimiseks ongi VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Seejuures kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu.
Töövõtja peab seetõttu olema nii lepingu sõlmimisel eelarvet koostades, selle muutmise tingimuste fikseerimisel lepingus kui ka lisatööde kooskõlastamisel tellijaga väga hoolikas ning tagama kindlasti tellija piisava informeerituse ka juhul, kui kokku lepitakse eelarve mittesiduvuses. Tööde teostamisel on mõistetavalt lihtsam ja vähem aeganõudvam arutada tellijaga suuliselt vajalikud küsimused läbi, kuid sellisel juhul on vaidluse tõusetumise korral äärmiselt keeruline (vahel ka võimatu) tõendada lisatööde kokkuleppe sisu ja tellija poolt aktsepteeritud hinnamuutust. Seetõttu tuleks alati (nii siduva kui mittesiduva eelarve puhul) suuliselt kooskõlastatud oluliste tingimuste osas edastada need kasvõi nt e-kirja teel tellijale koos viitega varasemalt läbi arutatule. Seeläbi väheneb võimalus, et pooled mõistsid teineteist vääriti ja vaidluse tõusetumisel osutub kokkuleppe sisu tõendamine igal juhul lihtsamaks. Arvesse tuleks kindlasti võtta ka seda, et lepingu regulatsioonist tulenevalt võib suuline kokkulepe olla tühine, kuivõrd lepingu tingimuste kohaselt on muudatused pooltele siduvad vaid juhul, kui need fikseeritakse kirjalikult.
