Tuleb tõdeda, et kuigi sõnastuse poolest on see säte laialivalguv, on mõistlikult tuletades võimalik aru saada, millistel juhtudel on tööandjal õigustatud huvi tööotsijalt midagi küsida ja millal mitte.
Sama paragrahvi teine lõige täpsustab, mida võidakse mõelda tööandja õigustatud huvi all. Õigustatud huvi puudumist eeldatakse eelkõige küsimuste puhul, mis puudutavad ebaproportsionaalselt töölesoovija eraelu või mis ei ole seotud sobivusega pakutavale töökohale.
Näitena võib tuua, et lubatud ei ole küsida töölesoovija laste arvu, perekonnaseisu, rahvuse ja usu kohta. Tegemist on küsimustega, mis ei määra töötaja töölesobivust või vastupidi sobimatust. Kuna olulised on tööotsija kompetentsus, töökogemus, suhtlemisoskused ja väärtushinnangud, siis eraelu puudutavad küsimused peaksid olema välistatud.
Siiski paljud tööandjad selliseid küsimusi esitavad ning tihti tuuakse põhjuseks just asjaolu, et soovitakse leida töötaja, kes saaks keskenduda töötamisele pika aja jooksul ning kelle tööaeg oleks võimalikult paindlik.
Mida tähendab see aga praktikas? Sisuliselt toetab selline regulatsioon TLS-s töö- ja puhkeaja reeglite järgimist. Loomulikult on tööandja huvitatud, et töötaja töötaks pikemalt ja väiksemate puhkepäevade arvuga ning kui töölesoovijal on palju lapsi või muid tööeluga mitteseotud kohustusi, ei ole ta tihti valmis tööandja selliseid ootusi täitma. Kui aga töölesoovijal ei ole lapsi või muid tööväliseid kohustusi, ei näe tööandjad probleemi pikemates tööpäevades. Lastega töötajatelt, kes peavad kindlaks kellaajaks jõudma kooli või lasteaeda, seda aga oodata ei saa.
Seega tööandja õigustatud huvi piiri ületavate küsimuste hulka kuuluvad kindlasti kõik küsimused, mis on seotud tööotsija eraeluga: rahvus, emakeel, usk, vanus, perekonnaseis ja laste arv ning tervislik seisund. Need on küsimused, mis ei näita, kas tööotsija sobiks töökohale oma oskuste ja kogemuste poolest.
Selliste küsimuste esitamine tekitab tööotsijas kindlasti ka ebamugavust ning ei näita tööandjat heas valguses. Iga mõistlik inimene saab aru, et kellegi rahvus või perekonnaseis ei ole seotud töökohustuste täitmisega ning see teeb ettevaatlikuks ka töölesoovija.
Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et TLS-s sätestatud keeld küsida tööotsijalt õigustatud huvi piiri ületavaid küsimusi on kindlasti kasulik. Ühest küljest distsiplineerib see neid tööandjaid, kes kasutaksid oma valikute tegemisel saadud eraelulist teavet, ning teisest küljest on sellel positiivne mõju ka töö- ja puhkeaja reeglite järgimisele.
Grete Lüüs,
vanemjurist,
Tanel Melk & Partners Law Firm
