Töösuhete sätestamisest taasiseseisvunud Eestis

ENSV Ülemnõukogu otsusega 4.09.1989. a loodi ekspertkomisjon ENSV tööseadusandluse läbivaatamiseks ja täiustamiseks. Komisjoni eesmärk oli läbi vaadata töösuhteid sätestavad õigusnormid, et määrata kindlaks, millised neist nõuavad kõige kiiremat tühistamist, muutmist või asendamist taasiseseisvumisel. Samuti pidi komisjon kavandama töösuhete õigusliku sätestamise põhisuunad turumajanduse tingimustes. Komisjoni koosseisus olid tolleaegsed tööõigusteadlased, samuti töösuhetega pidevalt kokku puutuvate ametkondade, advokaatide ja ametiühingute esindajad.

Tööõigust vaadeldi iseseisva õigusharuna (-valdkonnana), paigutamata seda kindlalt era- või avaliku õiguse raamistikku. Esialgu peeti võimalikuks tööõigusega sätestada ka töösuhted avalikus teenistuses.

Komisjon jõudis seisukohale, et taasiseseisvumisel tuleb alustada töösuhete ümberkorraldamist üksikseaduste kehtestamisega, tühistades järk-järgult ENSV töökoodeksi vastavad osad ja muud õigusaktid, mis on vastuolus turumajandusele ja demokraatlikule elukorraldusele üleminekuga. Pärast kõigi vajalike seaduste vastuvõtmist ja rakenduspraktika kujunemist peeti vajalikuks kodifitseerimist ja uue töökoodeksi kui töötajatele ja tööandjatele kõige käepärasema ning arusaadavama normistiku kehtestamist.

Esimese töösuhteid sätestava seadusena võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15.04.1992. a vastu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (RT 1992,15/16,241), mis hakkas kehtima 1.07.1992. a. Seadus hõlmas ainult töölepingu kui tööõigussuhte tekkimise aluse üldküsimusi nagu töölepingu mõiste, pooled, sõlmimine, muutmine, lõppemine ja lõpetamine, töösisekord ja töövaidluste alluvus.