Reklaamiseaduse ja võlaõigusseaduse muudatus, millega on kavas piirata kiirlaenude reklaami ning kohustada kiirlaenuandjaid laenuvõtja krediidivõimelisust hindama, läheb järgmisel nädalal Riigikogus teisele ja kolmandale lugemisele.
Valitsuse algatatud eelnõu eesmärk on täpsustada tarbijakrediidilepingute suhtes kehtivat vastutustundliku laenamise regulatsiooni ja finantsteenuste, sealhulgas tarbimislaenude reklaami nõudeid. Kavandatavad muudatused ei ole eelnõu seletuskirja järgi põhimõttelised, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte sisulist tähendust ei muudeta, ütles Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants täna BNS-ile.
Eelnõuga sõnastatakse tarbija krediidivõimelisuse mõiste, mis tähendaks tarbija võimet krediit lepingus sätestatud tingimustel tagasi maksta. Krediidiandja peab eelnõu järgi tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, andmeid teiste varaliste kohustuste ning varasemate maksekohustuste täitmise kohta ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.
Krediidivõimelisuse hindamine ja selleks vajaliku teabe kogumine oleks eelnõu järgi krediidiandja kohustus.
Reklaamiseaduse muudatustega on kavas sätestada, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid, võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ja tema osutatava teenuse kohta. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks ning ei kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele.
Samuti täpsustatakse finantsteenuse reklaami regulatsiooni üldise nõudega, et reklaamis ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest.
Pangaliit esitas eelnõu ettevalmistamise ajal ettepaneku hakata kiirlaenuandjatelt nõudma vastavat tegevusluba. Kuid Justiitsministeerium märkis oma vastuses, et tegevusloastamise regulatsioon tähendaks suuremat reformi, mida selle eelnõuga ei saa läbi viia. "Praegu astume selle eelnõuga sammu selle poole, et tsiviilõiguslik regulatsioon oleks selgem ja täpsem," märkis ministeerium.