Ka riik on märganud, et Eesti üheks oluliseks murekohaks on õigusaktide mõjuanalüüside tegemata jätmine või mõjuanalüüsi läbiviimine pealiskaudselt. Eelkõige on see probleemiks olukorras, kus õigusakt sisaldab olulise mõjuga muudatust. Mõjuanalüüsi madalale kvaliteedile viitab ka justiitsministeeriumi koostatud eelnõu seletuskiri, mille kohaselt oli 2017. aastal kvaliteetsed vaid ligi kolmandik VTK-de ja eelnõude mõjuanalüüsidest. Nüüd on eelnõusse pandud kirja näiteks, et õigusloome maht peab vähenema ning senisest rohkem tähelepanu tuleb pöörata mõjude hindamisele.
Koda ei näe vajadust esitada uusi ettepanekuid õiguspoliitika põhialustesse. Juba täna kehtivad mõistlikud põhimõtted, mis aitavad tagada ettenähtavat, kvaliteetset, ausat ja stabiilset õiguspoliitikat. Need põhimõtted on kirjas hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas, kaasamise heas tavas ja mõjude hindamise metoodikas. Näiteks kehtib ka praegu põhimõte, et plaanitavate seadusemuudatuste mõju tuleb analüüsida, igale eelnõule peab eelnema väljatöötamiskavatsus, õigusloome protsessi tuleb kaasata huvigruppe, kuid nendest põhimõtetest ei peeta paljudel juhtudel kinni.
Seega uute põhimõtete lisamise või olemasolevate täpsustamise asemel tuleb järgida kehtivaid põhimõtteid. Ja kui juhtub, et mõni poliitik või ametnik unustab seda teha, siis võiksid lisaks huvigruppidele ka teised poliitikud ja ametnikud seda meelde tuletada. Eesti peab jõudma olukorda, kus eelnõu jäetakse kooskõlastusringil kooskõlastamata, valitsuse poolt heaks kiitmata või riigikogu poolt vastu võtmata, kui eelnõu menetlemisel on rikutud hea õigusloome põhimõtteid.
