Tuntud majandus- ja rahandusanalüütik Maris Lauri kirjutab oma blogis, et Eesti avanevalt elektriturult riisub ennekõike koore Venemaa. Ja et Eesti pidanuks turu avamise vähemalt aasta edasi lükkama.
Baltimaade elektriturg on ühendatud Venemaa elektrituruga, kirjutab Lauri. Peale selle, et ilma selleta on vajaliku stabiilsuse tagamine elektrivõrgus keeruline kui mitte võimatu (seda vähemalt pikaajaliselt), on Venemaa Baltimaade elektriturul monopoolne importöör, sest just sealt ostavad puudujääva elektrienergia Leedu ja ka Läti - kui Eesti omast ei piisa. Estlink 1 võimus on nii napp, et seda võib võrrelda niidiga ning katkestuste põhjal tundub, et see on lisaks ka suhteliselt habras niit. Nõnda ei suuda see mõjutada kohalikku hinda ega tagada varustust juhul, kui Baltimaad ei suudaks mingil põhjusel elektrienergiat Venemaalt vajalikus mahus saada. 15. oktoobril algas Estlink 2 rajamine ning see avatakse 2014. aasta alguses. Selle võimsus on juba selline, mis suudab mingil määral ka kohaliku turgu mõjutada.
Pole teada, millal ja kas valmivad Läti ja Leedu loodetavad ühendused Rootsi ja Taaniga. Kõige olulisem oleks aga Leedu-Poola vaheline ühendus, millest Poola pole aga eriti huvitatud, kui just ei teki võimalust Leedust elektrit osta. Aga tundub, et ka nemad eelistavad rohkem toetuda oma jõududele kui Leedule.
Leedu poliitilised jõud on enam-vähem ühel häälel lubanud uue tuumaelektrijaama rajamist, kuid värske rahvahääletus andis väga selge „ei“. Tegemist on küll nõuandva häälega, kuid eituse niivõrd suur ülekaal võib vähemalt osa poliitikuid kõhklema panna. Lisades sellele Leedu senise kohmaka edasimineku projektiga, mis kõik potentsiaalsed osalised on juba kõhklema pannud, võib suure tõenäosusega öelda, et tuumajaama Leetu ilmselt ei tule.
Niisiis jääb ka kõige olulisem elektriühendus Euroopaga rajamata ning kuigi mõne aasta pärast hakkavad eesotsas Estlink 2-ga loodetavasti ka teised elektriühendused tekkima, jäävad Balti riigid endiselt valdavalt suletuks ja elektrienergia tootmisvõimuste nappuse tõttu välistootjatest sõltuvaks.
Lauri teeb kokkuvõtvalt järgmised järeldused:
1) Elektrituru avamisega on Eestis põhjendamatult kiirustatud: valmis oleks enne pidanud olema vähemalt Estlink 2.
2) Tulemuseks on põhjendamatult kõrge hinnatase 2013. aastal, mis võib (aga ei pruugi) 2014. aastal langeda.
3) Tulevikus on elektrienergia hind sisuliselt prognoosimatu, sest süsinikukvoodi hinnad ja Euroopa keskkonnapoliitika pole prognoositavad või on seda vaid lühiajaliselt ja madala tõenäosusega.
4) Suhteliselt suletud turu tõttu kujuneb Baltikumis elektrienergia hind suhteliselt kõrgeks ning suuremat kasu saavad odavamad tootjad, kuid koore riisub vähemalt esialgu monopoolne importöör (Venemaa).
5) On võimalik, et tänu kõrgele hinnale alapakkumisega turul, kujuneb Eesti Energia kasum küllaltki kenaks (vähemalt 2013. aastal). Muidugi sõltub see süsinikukvoodi hinnast, aga tundub, et see osutub pigem madalaks kui väga kõrgeks.
