Liisingufirmad rikuvad vastutustundliku laenamise printsiipe, väidab Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste.
Eestis on lisaks pankadele üle 200 ettevõtte, kes tegelevad tarbijatele laenuraha andmisega, kirjutab Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste Eesti Päevalehes. Hiljutised uuringud näitavad selgelt, et majanduskriisi põhjused ei ole tegelikus elus suurt osa sellest turust kuidagi kainestanud ja vastutustundlikust laenamisest räägivad heal juhul vaid seadusandjad. Kurb on ka fakt, et pohmell selles sektoris jääb põdemiseks peaasjalikult tarbijale ja sotsiaalabi kaudu maksumaksjatele.
Tarbijakaitseamet tegi eelmisel kuul vastutustundliku laenamise nõuete täitmise kontrolliks uuringufirma abiga 87 pimeostu, kirjutab Sooniste. Valim ulatus järelmaksuandjatest ja kiirlaenajatest kuni krediidi peale mobiiltelefone müüvate firmadeni. Lisaks kordas amet oma jõududega mullu läbiviidud liisingusektori kaardistamise uuringut. Selle töö tulemusel võib välja tuua „vastutustundetu laenamise ABC”, millega rikutakse tarbijate kaitseks ning ülelaenamise vältimiseks Euroopa Liidus paika pandud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
Euroopa Liit on järjest karmistanud krediidiandjatele seatud reeglistikku. Vastutustundliku laenamise põhimõtted jõudsid 2011. aasta juulis võlaõigusseaduse kaudu ka Eesti publikuni. Esiteks pani see krediidiandjatele kohustuse kontrollida ja veenduda tarbijate maksevõimes. Teine kohustus sidus krediidipakkuja ülesandega anda enne lepingu sõlmimist tarbijale piisavalt selgitusi ning võimaldada tal konkreetse pakkumise tingimusi võrrelda teiste firmade pakutavaga. Selleks töötati välja ühtne teabelehe vorm ja lehe jagamine tarbijatele muudeti kõikidele sektoris tegutsejatele (kaasa arvatud liisingu ja järelmaksuandjad) kohustuslikuks.
Aga nüüd siis uuringutulemuste juurde. Oli jahmatav kuulda, et teabelehega ja lepingutingimustega tutvumiseks ei anta tarbijatele näiteks liisingu taotlemise puhul võimalust isegi mitmekordsel nõudmisel. Sisuliselt keeldutakse meile seadusega antud õiguse täitmisest.
Veelgi äraspidisem on Sooniste väitel asjaolu, et samasse gruppi kuuluvad ettevõtted panganduses saavad teabelehe andmisega enam-vähem probleemideta hakkama. Kas tõesti sunnib seadust järgima vaid litsentsi kaotamise hirm? Liisingtegevuseks pole muide litsentse vaja.
Erinevalt liisingusektorist ei kujuta teabelehe andmine kiirlaenajatele mingit probleemi. Samas ei pööra kiirlaenuandjad erilist tähelepanu tarbija maksevõimele ja lepingutingimuste selgitamisele. Näiteks krediidilepingutele kehtivale 14-päevasele taganemisõigusele ei pööranud ostjate tähelepanu ükski kiirlaenufirma. Samuti andis osa kiirlaenuandjaid pikema jututa laenu testklientidele, kes olid töötud ning kellel puudus regulaarne sissetulek. Kõige heldemalt suhtusid sissetulekuta ostjatesse järelmaksuandjad: enamik töötutest said krediiti just järelmaksu vahendavatest kauplustest või telekomfirmadest.
Küllap lähtuti sissetulekuta inimestele krediiti lubades pragmatismist, et kui keegi tuvastabki riskihindamisel puudusi, on see ühekordne juhtum, mille puhul ei anna üldistusi teha ja sanktsioonide puhul võib aastaid kohtus vaielda. Pealegi saab võla tagasi nõuda reeglina sama ärigrupi raames tegutseva teise teenuse – inkasso – kaudu.
Erinevused järelmaksuandjate pakkumiste puhul on üsna suured: erinevad intressiprotsendid ja seegi, kuidas intressi arvutatakse. Ometi ei räägi enamik letiteenindajaid nendest erinevustest midagi.
Loomulikult ei anta järelmaksu taotlevale tarbijale mingit teabelehte ega selgitata sedagi, et nii nagu iga teise krediidilepingu puhul, saab ka järelmaksust ja sellega seotud ostutehingust taganeda 14 päeva jooksul.
Uuringute tulemusel on tarbijakaitseamet algatanud mitmeid järelevalvemenetlusi ja osutanud vajadusele töötada koos ettevõtjatega välja juhend, mis annaks suunised, kuidas seadusega kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtteid nii rakendada, et need oma eesmärgi täidaksid ja meid kõiki ülelaenamisega kaasnevatest tõsistest sotsiaalprobleemidest säästaksid.
Kuna kõige suuremad on probleemid järelmaksusektoris, siis annab amet välja ka soovitused järelemaksu andmise läbipaistvuse suurendamiseks jaekaubanduses ja kavandab mitmeid kontrollaktsioone tarbijatele antava informatsiooni tõesuse kontrollimiseks, nendib Sooniste.
