Digieuroga tekiks inimestele kindlus teha digitaalseid makseid kogu euroalal, muretsemata, kas pood aktsepteerib rahakotis olevat deebet- või krediitkaarti või on piiranud kaardimaksete kasutamist minimaalse ostusummaga või millist täiendavat digikukrut peab seekord kasutama e-poes maksmiseks. Nii nagu praegu saab keskpanga emiteeritud euro sularahaga ühtmoodi maksta Soomest Küprose ja Mallorcani ehk kõigis 20 euroala riigis, saaks ühe digitaalse euro digikukruga maksta igal pool.
Digitaalse euro üks põhiomadus on kasutaja privaatsuse kaitse. See võib kõlada ootamatult, sest aeg-ajalt kuuleme avalikus arutelus just seda, et digitaalse keskpangaraha ehk nii-öelda digitaalse riigirahaga tahab riik inimeste üle aina suuremat kontrolli saavutada. See aga ei ole nii, sest oleme algusest peale kavandanud digieurot eraelu puutumatuse põhimõtte alusel ja privaatsemana, kui võimaldab praegune välk- ja kaardimaksete taristu. Muide, privaatsus oligi inimeste peamine soov, kui Euroopa Keskpank laiemalt avalikkuselt digieuro kohta arvamust küsis ja sellest me lähtume.
Siinkohal on hea veel EKP 2021. aasta küsitluse tulemustele tuginedes märkida, et lisaks privaatsuse kaitsele soovitakse kaitset ka ebaseadusliku tegevuse (pettused, rahapesu, terrorismi rahastamine) vastu. Nende ennetamiseks otsitakse lahendusi, mis aitaks pankadel tuvastada kahtlaseid tehinguid ilma, et keskpank ise näeks isikuandmeid.
Privaatsuse ja andmekaitse nõuded on selgelt kirjas 2023. aasta suvel Euroopa Komisjoni esitatud õigusakti eelnõus, mis digieuro käibele toomise võimalikuks teeb ja mille menetlemine praegu käib. Kooskõlas nende nõuetega ehitatakse digitaalse euro taristu üles sellisena, et keskpangal ei ole digitaalse euro emiteerija ja andmete töötlejana võimalik jälgida, kes maksab kellele ja mille eest. Samamoodi ei tea keskpank ju ka seda, kes ja milleks kasutab sularaha.
Täna on pankadevaheliste välkmaksete ja kaardimaksete tegemisel info kes, kus ja mille eest maksis süsteemi operaatorile nähtav ja kasutatav. Digieuro süsteemis see nii ei oleks – seda infot näeksid ainult maksja ja saaja pank. Järgitakse Euroopa Liidu andmekaitse, privaatsuse tagamise ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eeskirju, nagu praegugi mistahes elektrooniliste maksete puhul.
Uudne oleks digieuro puhul see, et kohapeal viibates saaks maksta ka internetiühenduseta – digieuro liigub ühest nutiseadmest teise ja on edasi kasutatav. Privaatsuse vaatest tekiks digieurol sularahaga siis juba väga suur sarnasus, kuna tehingu tegemisest oleksid teadlikud ainult makse tegija ja makse saaja.
Lisaks privaatsusele tagab taoline võrguväline kasutusvõimalus ka kindluse, et makseid saab teha ka siis, kui teised elektroonilised makselahendused tõrguvad või on tegemist mõne suurema (elektri)katkestuse või hädaolukorraga. Piltlikult ja sisuliselt looks digieuro justkui täiendava rööpapaari elektrooniliste maksete tegemiseks ja tõstaks sellega raharingluse kriisikindlust Eestis. See toimiks nii inimestevahelistes ülekannetes, poes kohapeal ja e-kaubanduses makstes kui ka võimaldaks riigil teha hädaolukorras rahakandeid inimestele (näiteks pensionid või lastetoetused). Nii oleks elektroonilise raharingluse jätkumine tagatud riikliku lahendusega ka siis, kui erasektori lahendused (nt laialt kasutatavad kaardimaksed) tõrguvad, on rünnaku all või katkeb internetiühendus. Praegu tuleb inimestel tõrke korral paljudel juhtudel kas ostust loobuda või minna otsima pangaautomaati, sest taskus pole sularaha ega ka digitaalset alternatiivi makse tegemiseks.
Eestis ja mujal Euroopas sõltume kaardimaksete tegemisel USA ettevõtetest Mastercardist ja Visast. Samas on oluline, et elanikele oleksid võrdselt kättesaadavad mitmed erinevad makseviisid, sh sellised, mis lombitagustest ettevõtetest ei sõltu. See tähendab lisaks kaardimaksetele ka makseid internetipangas, tulevikus digitaalset eurot ja loomulikult sularaha, mida võiks taskus olla vähemalt ühe ostukorvi jagu või kodus pere nädalavaru, nagu Eesti Pank soovitab. Digieuro ettevalmistused jätkuvad paralleelselt digieuro õigusettepaneku menetlemisega, mille kõrval tugevdatakse samaaegselt eraldi õigusaktiga ka sularaha positsiooni euroalal. Ehk teisisõnu ei tõrju digieuro sularaha välja ning elektrooniliste makselahenduste kõrval, ehkki me neid järjest enam eelistame, tuleb endiselt maksevahendina aktsepteerida ka sularaha. Eesti Panga vaatest on sularahal ka tulevikus äärmiselt oluline roll, sest see annab rohkem võimalusi teha makseid erinevates hädaolukordades, kus digitaalsed maksed võivad tõrkuda.
Otsust digieuro kasutuselevõtu kohta veel ei ole. Seda kaalub Euroopa Keskpank alles siis, kui vajalikud õigusaktid on ELi tasandil ja liikmesriikide poolt vastu võetud. Äsja avaldas Euroopa Keskpank projektist järjekordse vahearuande, kust saab digieuro ettevalmistustest ja omadustest huvi korral täpsemalt lugeda. Pikemalt kirjeldab seekordne vahearuanne privaatsuse teemat.
MIS ON DIGIEURO?
Lihtsalt öeldes oleks digitaalne euro nagu sularaha, mida annaks ringlusesse ja mille turvalisuse ning toimepidevuse eest hoolitseks keskpank.
See oleks avalik teenus, mille eest inimeselt raha ei küsita. Üks võimalus digieuro kasutamiseks oleks mobiilses seadmes olev digieuro äpp ehk rahakott, mille puhul võiks paralleeli tõmmata näiteks mobiilitootjate digikukrutega (Apple Pay, Google Pay). Teine võimalus, kui mobiiliseadet ei ole, on digieuro maksekaart. Mõlemat teenust hakkaks pakkuma kasutaja kodupank. Ehk siis ei Eesti Pank ega Euroopa Keskpank hakkaks inimestele ja ettevõtetele avama digitaalse euro rahakotte ega kontosid. See roll koos kliendisuhte hoidmisega jääks endiselt kommertspankadele ja makseasutustele.
