Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja kirjutab panga koduleheküljel avaldatud kommentaaris, et viimase aja Eesti majanduse teemalisi uudiseid ning mõtteavaldusi lugedes jääb mulje, et kõik tahavad palka juurde. Palga liigkiire tõstmine hindade arvelt tekitab ajutise illusiooni rikkamaks saamisest, kuid pikemas vaates ohustab see majanduskasvu.
"Ehkki palgatõusu ootuse taga on ühest küljest võrdlus Põhjamaadega, mängib ilmselt vähemalt sama olulist rolli nominaalpalkade harjumuspäraseks muutunud suhteliselt kiire kasv," märgib Oja. "Enne kriisi see ju nii oli. Laenubuumiaegne ülekuumenemine võib olla loonud ootuse, et tavaline kasv ongi kiire. Eesti kasvunumbreid teiste riikide omadega kõrvutades selgub, et kõikjal see siiski nii ei ole."
Autor märgib, et kui heita pilk keskmise palga statistikale ja jätta kõrvale kriisiaastad, võib põhjalikuma analüüsita veenduda, et pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole keskmine brutopalk kasvanud varem nii aeglaselt kui praegu. Pikemat trendi uurides selgub, et nominaalpalgakasv on kogu aeg aeglustunud. "Näiteks 1992. aasta neljandas kvartalis kasvas keskmine palk aastaga ligi 500%, üheksakümnendate keskpaigas oli kasv mõnekümne protsendi juures, uue aastatuhande alguseks oli sellest järele jäänud 10%," kirjutab Oja.
Euroopa Liidus on viimase üheteist aasta jooksul kasvanud palgad kiiremini riikides, kus sissetulekutase on olnud suhteliselt madal. Näiteks Eestis kasvas aastatel 2000–2011 nominaalne palgafond palgatöötaja kohta keskmiselt ligi 9% aastas, Soomes vaid veidi üle 3% aastas. 2000. aastal moodustas Eesti nominaalne palgafond palgatöötaja kohta Euroopa Liidu keskmisest kõigest 20% ja 2011. aastal 41%.
"Nominaalsest numbrist on sageli olulisem see, kui palju on palga eest võimalik tegelikult tarbida," märgib analüütik. "Lõppude lõpuks pole tähtis, mis number on rahatähel, vaid see, kas arved saavad makstud ja pere toidetud ning kas midagi üle ka jääb. Kui võtta arvesse Eesti ja Euroopa Liidu keskmise hinnataseme erinevus, siis 2000. aastal said eestlased oma palga eest tarbida ligikaudu kolmandiku sellest, mis keskmine eurooplane, aga 2011. aastal juba veidi üle kahe kolmandiku."
1995. aastal oli eestlaste reaalne ostujõud ligikaudu kolm korda väiksem kui soomlastel. 2011. aastaks kasvas soomlaste ostujõud võrreldes 1995. aastaga 37%, eestlaste oma 137%.
Madalalt sissetulekutasemelt on teiste vana tehnoloogiat üle võttes ja masinaparki laiendades lihtsam kasvada kui päris uut tehnoloogiat arendades, kirjutab Oja. Ehk sisuliselt võib seda võtta ka nii, et Eestis võivad palgad kasvada, kui mõni põhjamaine ettevõte otsustab kulude optimeerimiseks oma suhteliselt tootliku tehase siia kolida. Põhjamaades aga sellest ei piisa. Kui tahame Põhjamaadele järele jõuda, siis ei piisa ka meil vaid odavamaks maaks olemisest. Mida sarnasemad oleme rikastele riikidele, seda keerulisem on neist kiiremini kasvada.
See tähendab, et praegune palgakasvu aeglustumine on püsiv reaalsus ja majanduse tsüklilise arengu ning euroala kriisi süüks võib sellest panna vaid väikese osa. Ilmselt jääb edaspidigi Eestis kasv kiiremaks kui Euroopas keskmiselt, kuid see ei saa enam olema selline nagu aastate eest.
Samas ei tasu lasta end uinutada mõttest, et meil peab ainuüksi seetõttu kiirem kasv olema, et oleme teistest vaesemad. Viimase kahekümne aasta kiires kasvus on kindlasti rolli mänginud Eesti suhteliselt vaba majanduspoliitika, mis ei ole takistanud uute ideedega turule tulemast. Euroopas on riike, nagu näiteks Ungari, kus palgad on kasvanud aeglasemalt kui teistes sarnase sissetulekutasemega riikides. Aga on ka riike, kus kasv on olnud kiirem, näiteks Norras – neil on nafta.
