"Finantsteenuseid pakuvad muu hulgas pangad, investeerimisühingud, krediidiandjad ja makseasutused," selgitas Stamm ameti blogis. Selleks, et Eesti äriühingul oleks õigus finantsteenuseid pakkuda, peab tema kontroll, juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus vastama seaduse nõuetele ning tal peab olema FI välja antud tegevusluba.
Loaga kaasnevad ettevõttele ka tavapärasest karmimad nõuded. Näiteks kui äriseadustiku kohaselt peab tavalise aktsiaseltsi aktsiakapital olema vähemalt 25 000 eurot, siis FI tegevusloaga investeerimisühingu puhul on see sõltuvalt osutatavatest teenustest 50 000–730 000 eurot.
"Seaduses sätestatud nõuetele tuleb ettevõttel vastata nii tegevusloa taotlemise kui ka igal ajahetkel peale selle saamist," tõi Stamm välja. Samas, nagu ka aktsiakapitali näitel, võib inspektsiooni väljastatud loaga tegevus olla kulukam kui tegevus ilma loata. Jättes kõrvale tahtliku kelmuse toimepanemise, võibki just kulukus Stammi sõnul olla peamiseks põhjuseks, miks teatud ettevõtjad otsustavad riskida ning pakkuda tegevusluba nõudvat teenust ilma tegevusloata.
Seotud riskid ähvardavad sel puhul aga nii tegevusloata teenuse pakkujat kui ka selle tarbijat.
Teenuse pakkuja jaoks on tegevusloata tegutsemise juures suurimaks riskiks see, et ta paneb toime kuriteo. Tegevusloata majandustegevus, mis pannakse toime krediidi-, kindlustus- või finantsteenusega seotud tegevusalal, on karistusseadustiku kohaselt kriminaalkorras karistatav,
märkis Stamm.
Füüsiline isik võib süüdimõistmise korral kanda kuni kolmeaastast vanglakaristust, juriidiline isik maksta aga trahvi 4000–16 000 000 eurot.
Kuna tegevusloata ettevõtte üle puudub järelevalve, on inimesed ka selle ettevõttega tegemist tehes riskide osas haavatavamad. "Isegi siis, kui sellise teenusepakkuja teenus ei erine näiliselt oma olemuselt seaduskuuleka teenusepakkuja teenusest, siis tegevusloa puudumise tõttu ei valva finantsinspektsioon ega ka ükski teine asutus ettevõtte järele ehk ei kontrolli, kas ettevõte ja tema teenused vastavad seadustele," toonitas Stamm.
Teenuse võimalik mittevastavus seaduse nõuetele ongi tema sõnul teine suurem risk. "Näiteks võib tegevusloata tegutseva krediidiandja puhul esineda olulisi minetusi krediidi kulukuse määra ülempiiri järgimisel, mistõttu muutub kasutatav laen tarbija jaoks seadusega piiritletust oluliselt kallimaks," kirjeldas ta.
Samuti, kui inimene otsustab tarbida teenust, mis vastavalt seadusele peaks alluma FI järelevalvele, kuid tegevusloa puudumise tõttu ei allu, siis puudub inspektsioonil probleemide tekkimisel õiguslik alus ning võimalus ettevõtte tegevust kontrollida. "Sellisel juhul on inimene oma probleemiga sisuliselt üksi ning ainukeseks võimaluseks oma õigusi kaitsta on esitada kohtusse hagi," nentis Stamm.
Ta tõi ka välja, et tegevusloa olemasolu on tarbija seisukohalt vaadates oluline siis, kui ettevõte pankrotti läheb. Nimelt on Euroopa Liidus tegevusloa saanud krediidiasutustes avatud hoiused, sealhulgas pangakontol olevad vahendid, ning investeerimisühingute, sealhulgas krediidiasutuste ning fondivalitsejate, kaudu tehtud investeeringud teenusepakkujate pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise puhul tagatud.
Hoiused hüvitatakse sellisel puhul kuni 100 000 euro ja investeeringud 20 000 euro ulatuses. "On aga ilmne, et tegevusloata teenusepakkujate puhul selline tagamisskeem klientide vahendeid ei kaitse ning teenusepakkuja pankroti puhul jäävad kliendid tõenäoliselt ilma kogu oma hoiusest või investeeringust," rõhutas Stamm.
Lisaks soovitas Stamm tugevalt kontrollida, kus teenusosutaja on registreeritud. Üldjuhul toimub tegevusloata teenusepakkujate tegevus tema sõnul väljaspool Eestit ning kui Eesti kohus peakski langetama inimesele soodsa otsuse, võib lahendi täitmine osutuda äärmiselt keeruliseks, kui mitte võimatuks.
"Seega on ülioluline alati enne finantsteenuse pakkuja valikut veenduda, et tal oleks just finantsinspektsiooni tegevusluba või õigus pakkuda teenuseid Eestis piiriüleselt," rõhutas ta.
Loa olemasolu saab kontrollida finantsinspektsiooni kodulehelt.
