Euroopa on seni eelistanud tugevat regulatsiooni, mis on olnud loomulik osa kogu euroopalikust õigussüsteemist. Mõned väidavad, et see tagab parema ettenähtavuse ja selguse. Samas on õigustatud ka küsimus, mis kõlab Ameerika Ühendriikide mõjul üha enam ka Euroopas: kas me ei ole end üle reguleerinud? See on äärmiselt täpne küsimus, millele ühest vastust polegi, sest reeglite nappus pole probleemiks ka näiteks Ühendriikides või Hiinas.
Reeglite vähendamisel suureneb iga inimese roll ja vastutus
Normide vähendamise ja bürokraatia piiramisel tuleb arvestada, et sellega kaasneb igaühe vastutuse ja rolli suurenemine. See aspekt on seni jäänud tagaplaanile, kuid vajab sügavamat käsitlust.
Finantssektoris on hea näide krüptovaraturu reguleerimine, eelkõige MICA määrus, mis tõi krüptovaraturu finantsjärelevalve alla kogu Euroopas. See määrus koos selle satelliitaktidega moodustab mahuka õigusraamistiku, mis võib isegi kogenud juristil jala kergelt värisema panna.
Bürokraatia ja reeglite vähendamise tuhinas võiks küsida, kas meil on üldse vaja krüptovaraturgu reguleerida? Vähem seadust ja bürokraatiat võib viia populaarse vastuseni – ei ole vaja. Mis aga oleks sellise hüpoteetilise olukorra tagajärg? Igaühel tuleks ise enda eest seista ja puuduksid reeglid, mis peaksid eelkõige kaitsma teenuse tarbijat siis, kui asjad hakkavad kiiva kiskuma.
Praktika kinnitab ühiskonna soovi ise lõpuni mitte vastutada
Sedalaadi küsimusi – kas ja mil määral peaks riik midagi suurema kontrolli alla võtma – tuleks esitada palju laiemalt, nii Euroopas kui ka riigisiseselt. Valdkondi, kus seadusevint on juba üle keeratud, leidub ohtralt.
Samas tuleb arvestada, et vabadusel on alati ka teine pool, mis kipub jääma tagaplaanile, kuid on meid juba tuhandeid aastaid tagasi reeglite juurde toonud – vastutus. Kui vähendame norme, suureneb paratamatult igaühe isiklik vastutus oma tegude ja valikute eest.
Vastutus on paradoksaalne nähtus – selle olemasolu tajutakse sageli alles siis, kui seda vaja on. Leidub küllaga näiteid, kus vastutust ei soovita omaks võtta, olgu selleks siis luhtunud investeeringud või kahtlased skeemid, millega on liiga kergekäeliselt kaasa mindud. Ja ometi jõutakse lõpuks küsimuseni: kus olid riigi silmad ja miks keegi ei valvanud? Kuid riigi silmad tähendavadki reegleid, menetlusi ja seega ka bürokraatiat. Mida suurem on ühiskondlik ootus, et riik sekkuks ja tagaks turvalisuse, seda mahukamaks muutuvad ka seadusraamatud. See on lihtne, kuid vältimatu tasakaal.
Ur-Nammu koodeks on seni teadaolevalt üks esimesi kirja pandud seadustikke, pärinedes ajavahemikust 2095–2047 eKr. See tähendab, et inimkond on elanud üle 4000 aasta kirjutatud normide järgi ning tõenäoliselt ei muutu see ka tulevikus.
Küll aga tuleks kasutada praegust võimalust ning töötada nii Euroopa Liidus kui ka riigisiseselt õigusnormide ja bürokraatia vähendamise nimel, sest ülemäärane regulatsioon on väikesele riigile suureks koormaks. Samas ei tohiks seda teha läbimõtlematult – enne, kui laseme purjedesse tuule, peame selgeks tegema, kuhumaani oleme valmis reegleid leevendama ja millist vastutust oleme valmis ise kandma.
