Pärast mitmeaastast kiratsemist edeneb Eesti majandus nüüd jõudsalt. Reaalne SKT kasvas 2017. aastal 4,9 protsenti – aastatagusega võrreldes on kasvumäär enam kui kahekordistunud. Kasv on endiselt laiapõhjaline ning seda toetab hoogne investeerimine nii era- kui ka avalikus sektoris (avaliku sektori investeeringute kasv rajaneb osalt ka EL-i struktuurifondide suuremal kasutamisel) ja soodsad välistingimused. Toodangu kasv on siiski ületamas jätkusuutlikku taset ning teravamalt on tunda pakkumispoolseid piiranguid. Eratarbimine on jäänud tagasihoidlikuks, mis mõneti peegeldab kiireneva inflatsiooni mõju reaalpalkadele. Tarbijahindade harmoneeritud indeksi järgi langes inflatsioon 2018. aasta esimeses kvartalis küll 3,2 protsendile, kuid kogu 2017. aasta jooksul oli inflatsioon EL-i keskmisest kõrgem, sest seda tõukasid tagant kõrgemad toiduainete ja naftahinnad, ühekordsed aktsiisitõusud, teenused ja palgatõus. Välispositsioon on jäänud oluliselt tugevamaks, kui seda võiks eeldada keskpikkade näitajate ja soovituslike poliitikameetmete põhjal.
Majanduse väljavaade annab põhjust optimismiks. Keskpika aja jooksul on oodata ligikaudu 3,5-protsendist kasvu, mida toetavad peamiste kaubanduspartnerite majanduse hea käekäik, sisemaised investeeringud, leebed rahastamistingimused ja endiselt suur kindlustunne turgudel. 2018. aastaks prognoositakse palgakasvu vähest aeglustumist, kuna tööturu struktuurireformid peaksid 2018. aastal suurendama tööjõupakkumist, kuid ka töötust. 2018. aasta lõpuks oodatakse inflatsiooni aeglustumist 3 protsendini, mis oleks kooskõlas toiduhindade oodatava stabiliseerumisega ja energia hinnatõusu aeglustumisega. 2018. aastaks prognoositakse 3,9-protsendist ja 2019. aastaks 3,2-protsendist majanduskasvu, mis põhineb eratarbimisel (mida soodustab hoogsa palgakasvu jätkumine ja tulumaksukärped) ning investeeringute jätkuvalt jõudsal kasvul. Keskpika perioodi potentsiaalseks majanduskasvuks prognoositakse aga umbes 3-protsendist kasvu, kuna kasvuvõimekust piirab tööjõupuudus ja tootlikkuse aeglane kasv. Riskid tulenevad peamiselt rahvusvahelise majanduspoliitika ebakindlusest arenenud riikides, Põhjamaade kinnisvara- ja finantsturu riskide võimalikust ülekandumisest ning jätkuvast palgakasvust, mis võib edaspidi konkurentsivõimele ebasoodsalt mõjuda.
Direktorite nõukogu hinnang
Eesti Vabariigiga peetud konsultatsiooni kokkuvõtteks märkis direktorite nõukogu järgmist.
Makromajanduspoliitika peaks keskenduma majanduskasvu ja struktuurireformide toetamisele. Ikka positiivse SKT lõhe, suureneva inflatsioonisurve ja pingestuva tööturu juures sobiks üldiselt neutraalne eelarvepoliitiline hoiak, mis soosiks tootlikkust tõstvaid investeeringuid. Soodsat sise- ja väliskeskkonda tuleks ära kasutada reformide kiirendamiseks. Makrofinantskeskkonna järelevalves tuleks jääda ettevaatlikuks, et ära hoida laenustandardite põhjendamatut leevendamist; makrofinantskeskkonna arengut tuleb tähelepanelikult jälgida ja vajadusel poliitikat ajakohastada.
Üldjoontes neutraalne eelarvepoliitika, mis toetaks struktuurireforme, oleks kooskõlas majanduse olukorraga. Ametiasutused peaksid püüdma tasandada 2018. aasta eelarvest tulenevat suurt stimuleerivat mõju. Tootmisvõimekust tõstvad ja struktuurireforme toetavad investeeringud on majanduspotentsiaali suurendamiseks vajalikud, kuid vähem prioriteetsed kapitalikulutused võiks edasi lükata, et leevendada survet juba niigi pinevil ehitussektorile. Võimaluse korral tuleks analüüsida ka jooksvate kulutuste otstarbekust, et vähendada bürokraatiat ja kiirendada säästmist käimasolevatest programmidest. Hiljuti pilootprojektina katsetatud kulude läbivaatust tuleb laiendada, et leida võimalusi tõhususe suurendamiseks. Ka eelarvevahendite ümberjaotamisega saaks suurendada mõningate pakkumispoolsete meetmete rahastamist. Kaaluda võiks maamaksu asendamist turuväärtusel põhineva kinnisvaramaksuga, et laiendada maksubaasi tööjõumakse suurendamata.
Palgakasv tuleks järk-järgult siduda majanduse põhinäitajatega. Poliitikakujundamisel tuleks silmas pidada, et avaliku sektori palkade ja miinimumpalga tõus ei avaldaks liigset survet erasektori palkadele. Tööjõu demograafilise vähenemise mõju saab leevendada ka praegu suhteliselt suure valitsemissektori töökohtade vähendamise ja töövõimereformi kiirendamisega, sisserände piirarvu tõstmise ning naiste tööjõus osalemise suurendamisega soolise palgalõhe vähendamise teel. Siinkohal tuleb kiita hiljutist sotsiaalpartnerite kokkulepet alampalga tõstmise valemi suhtes, millega alampalga tõus seotakse osaliselt tööviljakuse tõusuga, tingimusel et alampalk ei saa jääda alla 40 protsendi keskmisest palgast.
Tootlikkuse ja tööjõupakkumise suurendamises peitub võti majanduse kasvuvõimekuse tõusuks. Ehkki eelarvepoliitika peaks edaspidi jääma neutraalseks, tuleks teha tootlikkust suurendavaid investeeringuid ning rakendada meetmeid riiklike taristuprojektide valimise ja hindamise institutsioonilise raamistiku tugevdamiseks. Endiselt on probleemiks ka oskustöötajate nappus ning pakutavate ja nõutavate oskuste ebakõla. Tunnustust väärib töö haridussüsteemi täiustamiseks ja tööturu vajadustega paremasse kooskõlla viimiseks. Ettevõtete innovatsiooni- ja lisandväärtusvõimekust suurendavad tegevuskavad, samuti võtmetehnoloogiatele, eelkõige IKT-le, keskenduvate majandusklastrite loomine, on samuti kiiduväärt ning neid tuleks võimaluse korral laiendada ja hoogustada.
Praeguses tsükli tõusufaasis on äärmiselt tähtis säilitada finantsjärelevalves ettevaatlik hoiak ning vajadusel võtta ennetavaid meetmeid riskide maandamiseks. Vastutsüklilise kapitalipuhvri määr on kehtestatud nulltasemel, mis on tsükli praeguse seisu puhul õigustatud. Jätkuva tähelepanuga tuleb jälgida tarbijalaenude arengut. Pankade riskikaaludel tuleb pidevalt silm peal hoida, et need peegeldaksid riske õigesti. Tihedate piiriüleste pangandussidemete tõttu on oht Põhjamaades asuvate emapankade, eriti Rootsi kinnisvarasektori riskide ülekandumiseks, mistõttu tuleks võtta täiendavaid finantsstabiilsuse kaitsemeetmeid, eriti piiriülese pangandusjärelevalve valdkonnas Põhja- ja Baltimaade koostööplatvormi kaudu.
[1] IMF-i põhikirja IV artikkel näeb ette, et fond peab oma liikmetega kahepoolseid konsultatsioone, mis toimuvad harilikult igal aastal. IMF-i esindajate rühm külastab riiki, kogub majandus- ja finantsteavet ning arutab riigi ametiisikutega riigi majandusarengut ja -poliitikat. Pärast seda koostab töörühm aruande, mille direktorite nõukogu võtab oma arutelude aluseks.
[2] Kui IMF-i direktorite nõukogu leiab, et ettepaneku võib vastu võtta ametlikku arutelu korraldamata, teeb ta otsuseid nn aegumismenetluse korras (ingl lapse-of-time procedure), lähtudes sellest, et teatava aja jooksul pole esitatud vastuväiteid.
