Tõnis Oja,Vaadates meie börsiettevõtete aktsiaraamatuid torkab silma, et investeeringud on mahult üliväikesed – sajad või isegi tuhanded väikeinvestorid omavad ühes ettevõttes vaid mõnda või äärmisel juhul paarikümmet aktsiat. Ma kipun arvama, et paljudel juhtudel on tegemist ka inimeste ainukese investeeringuga. Muidugi, kuna investeering on väike, ei ole riski ulatus suur, kuid siiski tuleks võtta arvesse, et väärtpaberite hoidmisega kaasnevad ka teatud kulud.
Lisaks väärtpaberite soetamise kuludele tuleb enamasti maksta ka väärtpaberite hoidmise tasu. Ainult LHV Pangas on Eesti ja teiste Balti riikide väärtpaberite hoidmine tasuta, teistes pankades maksab Eesti väärtpaberite hoidmine kuni euro kuus, välisaktsiate ja muude väärtpaberite hoidmine on veel kallim. Seega, kui teie investeerimisportfell on liiga väike, söövad väärtpaberite hoidmistasud pikapeale investeeringud ära ning väikese portfelli omanikud hakkavad tegelikult investeeringutele lihtsalt peale maksma. Siin oleks mõistlik teha üks kahest, kas väärtpaberid ära müüa või hakata portfelli suurendama.
Samas ei ole mõistlik ka teine äärmus – portfelli ülehajutamine. Väga hajutatud investeerimisportfelli plussiks on reeglina väiksem volatiilsus. Aktsiaturgude tõusu ajal kasvavad need portfellid keskmisest vähem, aga languse ajal peaksid investorid ka keskmiselt vähem kaotama. 2008.-2009. aasta finantskriis näitas siiski, et ekstreemse turu tingimustes ei aita ka suur hajutamine, sest siis kukkusid kõik turud ning suuri kaotusi teenisid ka kõige paremini hajutatud investeerimisportfellid.
Liiga hajutatud portfelli häda on aga liiga suur väärtpaberite arv portfellis, mistõttu investor ei jõua kõikidel ettevõtetel, mille aktsiad ta portfellis on, väga hoolikalt jälgida. Nüüd juba manalateed läinud Louis Lowenstam soovitab oma suurepärases raamatus The Investor’s Dilemma fondijuhtidel piirduda kuni 20 aktsiaga fondis, väites, et turvalisus peitub mitte aktsiate arvus vaid nende hoolikas valimises. Tema sõnul koosneb keskmise USA investeerimisfondi portfell 160 aktsiast, mida on selgelt liiga palju.
Amatöörist või poolamatöörist investori portfellis võiks olla aktsiaid ja muid väärtpabereid poole vähem – kümmekond, maksimaalselt 15. See on suurim ettevõtete arv, mille kohta käivaid uudiseid suudab investor jälgida ning vajadusel õigeaegselt ostu- või müügiotsusega reageerida.
Tõnis Oja,
börsianalüütik,
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi
