Investeerimisfondide analüüsikeskus Morningstar tõi hiljuti välja investorite kõige tüüpilisemad psühholoogilised eksimused. Toon siinkohal ära neist mõned.
1. Liigne enesekindlus.
Inimestel on kalduvus pidada ennast targemaks ja osavamaks kui nad tegelikult on. Näiteks 82 protsenti inimestest kinnitavad, et nad kuuluvad 30 protsendi kõige ohutumalt liiklevate autojuhtide hulka. Kui inimesed räägivad, et nad on 90 protsenti kindlad, et neil on õigus, siis uuringud näitavad, et tegelikult täituvad nende ennustused umbes 70 protsenti. Taoline optimism ei ole muidugi alati halb. Kui me oleksime väga-väga suured pessimistid, ei tuleks me kindlasti toime raskete aegade ega tagasilöökidega, mis elu meile ette toob.
Uuringud näitavad, et liigse enesekindlusega investorid kauplevad tihedamini, sest nad usuvad, et teavad rohkem kui tehingute vastaspoolel olijad. Tihe kauplemisaktiivsus maksab rohkem ning tasub ennast ära harva. Siinkord tasuks veelkord toonitada, et iga tehingu eest tuleb maksta tehingutasusid ning reeglina jäädakse tehingu tegemisega vähemalt veidi hiljaks. See kõik vähendab investori summaarset tootlust.
2. Selektiivne mälu.
Üks liigsest enesekindusest tulenev oht on selektiivne mälu. Vähesed meist soovivad mäletada valusaid kogemusi ja sündmusi, eriti neid, mille me ise põhjustanud oleme. Investeerimise puhul tähendab see, et me soovime mäletada neid aktsiaid, mille me maha magasime, aga mitte neid, mille ostmine osutus veaks ning mis tõid meile kahjumeid.
Mida enesekindlamad me oleme, seda rohkem ohustavad taolised mälestused meie ettekujutust iseendast. Kuidas ma saaksin olla hea investor, kui ma tegin kunagi nii rumala vea? Selle asemel, et mäletada minevikku korrektselt, kipume me olnut mäletama nii, et see vastaks meie minapildile.
Me kipume minevikus tehtud valesid otsuseid oma mälus korrigeerima. „Äkki ei olnudki nende aktsiate müümine nii halb otsus?“ (Mina müüsin ära Tallinna Vee aktsiad umbes kolm nädalat pärast IPOt, milles ma osalesin). Või: „äkki ma ei kaotanudki selle investeeringuga nii palju kui esialgu arvasin?“.
3. Liigne eneseusalduse puudumine.
Liigsele enesekindlusele vastupidine käitumine. Liigne eneseusalduse puudumine esineb siis, kui me selgitame kehva tulemust tulevikus juhtuda võivate sündmustega, mis võivad osutuda nii tõeseks kui vääraks. Näitena võib tuua, et kui me ei tunne ennast enne avalikku esinemist hästi ning kui see ka ei lähe hästi, on meil selgitus omast käest võtta. Teine näide on näiteks põlvevalu veidi enne jooksu või enne tähtsat pallimängu. Kui me ei mänginud hästi, on meil lihtne seda põhjendada: põlv valutas.
Investoritena võib meil olla liigne eneseusalduse puudus näiteks siis, kui me arvame, et pole aktsia analüüsimisele pööranud piisavalt tähelepanu, mistõttu investeering pole osutunud nii heaks kui ootasime.
Nii liigne eneseusk kui ka liigne eneseusalduse puudumine on investorite hulgas üsna tavaline.
4. Kaotusehirm.
Pole saladus, et paljud investorid klammerduvad miinuses olevatele investeeringutele. Sellist nähtust nimetatakse kaotusehirmuks. Investorid kipuvad müüma plussis olevaid aktsiaid, et „võtta veidi kasumit“, samal ajal ei müü nad aga miinuses olevaid aktsiaid, sest ei taha saada kahjumit.
Philip Fisher on kirjutanud oma suurepärases raamatus “Common Stocks and Uncommon Profits”, et investorid on ilmselt saanud suuri kahjumeid ainuüksi sellepärast, et nad on hoidnud aktsiaid, mida nad pole tegelikult tahtnud omada.
Võib olla ka vastupidi. Me kardame halba tulemust, mistõttu võime müüa ära tugeva ettevõtte aktsiaid, selle asemel et neid juurde osta siis, kui aktsia hind on langenud.
Tõnis Oja,
börsianalüütik,
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi
