Eksporti kasvatab põlevkivitööstus

Majandusprognoosijad on olnud üsna ühel meelel selles, et Eesti ekspordi jaoks võiks 2018. aasta osutuda edukaks. Siiani on numbrid ootuseid ka kinnitanud: jaanuaris kasvas Eestis toodetud kaupade müük välismaale aastases võrdluses 12%, veebruaris 14%. Küll on ootamatult ühekülgseks osutunud kasvu allikad. Nimelt on kaubaekspordi tugevate numbrite taga mineraalsete toodete ehk peamiselt põlevkiviõli suurenenud väljavedu.

Võrreldes sama ajaga mullu suurenes mineraalsete toodete eksport 2018. aasta esimese kahe kuu jooksul lausa 100 mln euro võrra ehk pea 75%. Ilma põlevkiviõli kasvanud müüki arvesse võtmata, oleks ekspordikasv olnud jaanuaris-veebruaris palju tagasihoidlikum, piirdudes 6,5%-ga. Kuivõrd domineeriv on ekspordikasvus põlevkivi tähtsus, iseloomustab
fakt, et kui mineraalsete toodete müük tõusis kahe kuuga 100 mln euro võrra, siis suuruselt järgmise panuse andnud metallide ja metalltootede eksport suurenes sama aja vältel kõigest 13 mln euro jagu. Täna USA ja Hiina vahelise tariifisõja keskmesse sattunud kaubagrupi eksporti vedas ennekõike just erinevate metallkonstruktsioonide jõudsam müük.
Kaubandussõja võimaliku edasikanduva mõju valguses on ühelt poolt positiivne märkida, et metalltoodete eksport suurenes laiapõhjaliselt – nii Soome, Saksamaale kui isegi Araabia Ühendemiraatidesse. Teisalt näitab ekspordi kõrge hajutatus, et Eesti metallitööstuse turg on globaalne, mistõttu võib kaubavoogude ümbersuundumine ja tihenev konkurents mõjutada ka siinsete ettevõtete tulemusi.

Suuruselt kolmanda panuse Eesti ekspordi kasvu andis aasta alguses taimsete toodete kasvanud müük välismaale, mis tõusis võrreldes 2017. aasta esimese kahe kuuga 10 mln euro võrra. Peaasjalikult suurenes eksport teravilja müügi arvelt. Et teraviljade puhul on sarnaselt naftale või metallidele tegemist rahvusvahelisel turul kaubeldava toorainega, siis
jõudsid Eesti põllumajandussaadused meie tavapäraste kaubanduspartneritega võrreldes üsna eksootilisse sihtkohta – Saudi-Araabiasse.

Samavõrra ehk 10 mln euro jagu tõusis vaadeldava perioodil veel ka masinate ja seadmete väljavedu. Kuigi suhtelisel skaalal mõõdetuna piirdus kasv 3%-ga, on tõus siiski märkimisväärne, sest sisuliselt terve eelmise aasta vältel oli kaubagrupi eksport languses – põhjuseks ühe suure elektroonikatootja aina kahanev müük. Ettevõtte suur tähtsus
Eesti koguekspordis mõjutas tugevalt ka statistikat ja näitas väliskaubanduse olukorda ehk halvemas valguses, kui see tegelikult oli.

Nüüdseks näib põhi saavutatud olevat, sest tänavu veebruaris kasvas nii mehhaaniliste kui elektriseadmete eksport.

Rootsi kinnisvara- ja ehitusturu jahenemise valguses püstitatud hüpotees, mille kohaselt võib seni kiirelt suurenenud valmismajade, mööbli ja puittoodete eksport pidurduda, näib vähemalt kahe esimese kuu põhjal kahjuks kinnitust leidvat. 2016. aasta sama ajaperioodiga võrreldes on puittoodete müüks Rootsi vähenenud 9%, mööbli ja valmismajade eksport
aga 14%. Tööstusharude ekspordile tervikuna pole see aga ohtlikuks osutunud – jaanuaris-veebruaris suurenes puittoodete eksport vastavalt 3,6% ja mööbli ning valmismajade oma 0,6%.

Kas palgakasv kahandab Eesti konkurentsivõimet?

Eesti peamised ekspordiartikleid vaadates peame paratamatult nentima, et meie edukus välisturgudel ei põhine kahjuks unikaalsel oskusteabel ja ainulaadsetel toodetel, vaid pigem siinse tööjõu soodsal hinnal. Samas on keskmine palk näidanud jõudsat kasvutempot, mistõttu on ettevõtete tööjõukulud viimase kolme aasta jooksul suurenenud pea veerandi võrra.

Seetõttu on süvenenud mure, et ilma tootlikkuse kasvuta on Eesti eksportijad kaotamas konkurentsivõimet.

Ühena hiljutistest analüüsidest käsitleb teemat Eesti Panga viimane majandusülevaade. Lihtne moodus siinsete eksportijate konkurentsivõime hindamiseks on ekspordikasvu kõrvutamine sama näitajaga Eestiga sarnastes riikides või võrdlus sihtturu impordi­nõudluse kasvuga. Küll näitab analüüs, et hinnang on üsnagi sõltuv võrdlusbaasist. Võrreldes
Euroopa Liidu keskmise või teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on Eesti eksport kasvanud viimastel aastatel aeglasemalt. Samas on Eesti eksporti mõjutanud ka mitmed üksiksündmused, nagu ühest suurettevõttest tulenev kommunikatsiooni­elektroonika väljaveo langus, nafta hinnast tingitud probleemid põlevkivitööstuses ja Venemaa sanktsioonid toiduainetele.

Võrreldes Eesti ekspordi muutumist meie kaubanduspartnerite impordinõudlusega, oleme aga suutnud oma turuosa pigem igal aastal veidi suurendada.

Kui ekspordi maht on Eestis konkurentidega võrreldes kasvanud aeglasemalt, siis väljaveetavate kaupade hinnad ja ekspordikäive on keskpanga analüüsi põhjal kasvanud siiski kiiremini. Seda asjaolu saab tõlgendada muidugi üsna loominguliselt: ideaalsel juhul väljendab see Eesti kaupade arengut kvaliteedis ja lisandväärtuses, kehvemal puhul aga tööjõu
kallinemisest tingitud omahinna tõusu, mida seni on suudetud klientidele üle kanda. Kokkuvõtvalt võib siiski tõdeda, et märke sellest, et kõrgemad palgad oleksid Eesti eksporti kahjustanud, on vähemalt täna keeruline leida.

Segased ajad maailmakaubanduses

Eesti väikeste võitude ja kaotuste kõrval ekspordirindel, on maailmakaubanduse kohale kerkimas palju tumedamaid pilvi. Nimelt on USA ja Hiina vahel puhkenud tariifisõda võtmas oodatust suuremaid mõõtmeid.

Esialgu vaid terast ja alumiiniumit puudutama pidanud tariifid ähvardavad nüüdseks paisuda täiemahuliseks kaubandus­sõjaks, mis võib hakata tõsiselt häirima maailmakaubanduse toimimist.

Mõistagi ei võida piirangutest keegi. Kodumaise tööstuse turgutamise asemel on USAs oodata pigem sisseostuhindade kallinemist ja kaubavoogude ümbersuundumist. Küll põhjustab see protsess parajalt peavalu ja takistab normaalset äritegevust. Kui proovida tekkinud segaduses midagi positiivset leida, siis ehk vajas maailm tõesti meeldetuletust, millist kasu võib vabast kaubavahetusest lõigata ja millised on ausa väliskaubanduse põhimõtted. Irooniline on, et USA sammud tabavad Hiinat just nüüd, kui senise küllalt merkantilistliku majanduspoliitika asemel on viimastel aastatel astutud julgeid samme senise kasvumudeli asendamiseks rohkem sisetarbimisel põhinevaga. Kuigi kaubandustollide alt pääsenud Euroopa on tülis proovinud võtta eetiliselt kõrgemat positsiooni, ei ole patust vaba ka EL. Saksamaa kaubavahetuse ülejääk küündis eelmisel aastal. 245 miljardi euroni, mis on kolossaalne summa. Kuigi sakslaste kinnitusel on selle taga Saksamaa ettevõtete tugev konkurentsivõime ja elanike üldine finantskäitumine, ei ole ka riik astunud ühtegi sammu parema tasakaalu otsimiseks. Pikas plaanis on sakslastel aga aina keerulisem õigustada, miks muu maailm just neile dividende maksma peab.

Kui aga USA soovib tõeliselt oma kaubavahetuse tasakaalu parandada, on ameeriklastel sakslaste ümberkäimisest rahaga nii mõndagi õppida.