Majandusalastes aruteludes on aina enam kanda kinnitamas sekulaarse stagnatsiooni mõiste. Paljude riikide majandusi iselomustab kõrge säästmiskalduvus ja nõrk investeerimisvalmidus, mis mõjub kasvule pärssivalt.
Tänase majanduspoliitika pikaajaline jätkusuutlikkus on küsitav. Pärast kümnendeid kestnud finantsturu ja majanduse dereguleerimist ei ole turumajandus poliitilistest otsustest kunagi nii palju sõltunud. Finantsturul varjavad hinnasignaale keskpankade ostetavad tohutud väärtpaberikogused, mis kergitavad varade hindu vaatamata loiule majanduskasvule.
Keskpankadel on suurenenud mõju krediidipakkumisele, mis tähendab ilmseid riske ressursside ebaotstarbekama jaotuse seisukohast.
Kui rahapoliitika on tekitanud ka majanduslikku ebavõrdsust, siis praegu näeme, kuidas negatiivsed intressimäärad omandavad vastupidise poliitilise mõõtme: neid tõlgendatakse varjatud omandimaksuna, eriti riikides, kus traditsiooniliselt on raha suuremas mahus intressi kandvatele kontodele kogutud. Keskpankade ja poliitiliste süsteemide vahelised piirid on muutumas üha voolavamaks, mis tekitab ka küsimusi seoses keskpankade sõltumatusega.
Hoolimata keskpankade jõulistest sammudest, ei ole soovitud inflatsiooni endiselt saavutatud. Paljudes riikides on intressimäärad jõudnud tasemele, kust nende edasine langetamine hakkab ohustama finantsstabiilsust. Majanduskasvu kiirendamiseks peaks laienema eelarvepoliitika roll, kuid selle tõenäosust vähendab varasemalt kuhjunud võlakoormus, mis ei luba valitsustel kulutusi suurendada. Varasemate majandusteoreetiliste seoste paikapidavuses paneb kahtlema madal palgakasv riikides, kus kitsad olud tööturul peaks nii palgad kui inflatsiooni kiiremini kasvama panema. Edasist deflatsiooniriski vähendab nafta hinna taastumine. Ennustame, et Brenti toornafta hind nihkub 2016–2017 pisut kõrgemale, umbes 45–50 dollari juurde barrelist.
Kardetud Hiina aeglustumise kulg on seni olnud lähedal meie prognoosidele, st majandus väldib rasket maandumist. Eelarve- ja rahapoliitika leevendamine Pekingis pehmendab negatiivseid mõjusid, mida põhjustavad tootmisvõimsuse ning elamispindade ülejääk ja kõrge võlatase. Hiina sisemajandusel on arvestatavat potentsiaali kujuneda tuleviku majandus-mootoriks, kuid on ebakindel, millal selline tasakaalustumine suuremat mõju avaldab.
Teistes BRIC-riikides kujunevad majandustulemused väga erinevaks. Kui India kasvab 7,5%, ei rabele ei Venemaa ega Brasiilia sel aastal sügavast langusest välja struktuursete probleemide, madalate naftahindade ja poliitiliste murede tõttu. Üldjoontes ootame arenevatel turgudel 2017. aastal siiski teatavat stabiliseerumist.
USA majanduskasvu laiapõhjalises languses käesoleva aasta alguses ei avaldu meie arvates majanduse fundamentaalne nõrkus. Madalad intressimäärad, taastuvad aktsiahinnad ja nõrgem dollar on toonud majandusse uut hingamist. Majapidamistel on põhjust oodata tööturu olukorra edasist paranemist ja sissetulekute kasvu.
Mõnevõrra kõrgemad naftahinnad stabiliseerivad olukorda tootmissektoris. Majanduskasv ulatub prognoosi kohaselt 2016. aastal 1,9% ja 2017. aastal 2,5%-ni. Meie arvates on novembris toimuvatel USA presidendivalimistel Donald Trumpil 35–40% suurune võimalus valituks osutuda. Kui Trumpi majanduspoliitika rakendatakse ellu, ähvardaksid USA ja maailmamajandust tagasilöögid.
Lääne-Euroopa viimased majandustulemused on olnud suhteliselt stabiilsed. 2016. aasta alguses saavutas euroala sama SKP taseme mis enne 2008. aastal toimunud Lehman Brothersi krahhi. Euroala SKP kasv peaks 2016. aastal saavutama 1,7% ja jõudma 2017. aastal 1,8%-ni. Kuid euroala on tasakaalustamata kasvuga rahaliit ja seda varitsevad olulised poliitilised probleemid.
Saksamaad tabab kasvav kriitika Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF), USA-lt ja teistelt euroala riikidelt tema 290 miljardi suuruse iga-aastase jooksevkonto ülejäägi (8% SKPst) ja ülemäära ettevaatliku majanduspoliitika eest. Pangandussektorile avaldavad survet suured korporatiivvõlad, ebatõenäoliselt tagasimakstavad laenud ja madalate intressimääradega keskkond. Populism võtab võimust üha enamates riikides, põhjustades pingeid ühise EL-i projekti seisukohast. Kuigi meie hinnangul otsustab Suurbritannia jääda rahvahääletusel EL-i, toob ainuüksi refrendumi toimumine kaasa muutused EL arengusuundades. Jätkuvaks proovikiviks on Euroopa jaoks põgenikekriisiga toimetulek.
Eesti peamiste kaubanduspartnerite käekäik jääb lähiaastatel eriilmeliseks. Prognoosi kohaselt kasvab Rootsi majandus 2016. aastal 4% - pea sama palju kui eelmisel, kuid aeglustub 2017. aastal 2,8%-ni. Kasvu toetab ennekõike tugev sisetarbimine, sealhulgas avaliku sektori tarbimise rekordiline kasv, mille abil kaetakse riiki saabunud põgenikega seotud kulutusi.
Soome majandus on madalpunkti ületanud, kuid seda ootab ees pikk tee ülesmäge. Eksport paraneb mõneti, samas kui majapidamistele avaldab survet kõrge tööpuudus ja avaliku sektori jätkuvad kasinusmeetmed. Siiski võimaldab madal inflatsioon ostujõu paranemist. Eeldame, et Soome SKP kasv saavutab 2016. aastal 0,7% ja 2017. aastal 1,1%. Läti ja Leedu majandused kasvavad lähiaastatel sarnases tempos. 2016. aastaks ennustame Lätis 2,7% ja Leedus 2,8% SKP kasvu. Seda toetab tugevnevad tööturud ja selle najal suurenev eratarbimine.
Eesti majanduskasv jääb teistest Balti riikidest mõnevõrra aeglasemaks. Erinevalt Lätist ja Leedust on Eesti jõudnud praktiliselt täistööhõiveni, mistõttu on kasvuvõimalused ahtamad ja eeldavad tootlikkuse märkimisväärset suurenemist. Siiski jääb ka Eestis majanduskasvu peamiselt toetama eratarbimine. Prognoosi kohaselt peaks sellel aastal taas kasvama hakkama ka eksport ja ettevõtete ning riigi poolt tehtavad investeeringud. Võrreldes 2015. aastaga peaks SKP kasv kiirenema, jõudes 2016. aastal 2,0%-ni ja 2017. aastal 2,4%-ni. Pärast kaks aastat kestnud deflatsiooni taastub selle aasta teises pooles hinnakasv, mis kärbib majapidamiste tarbimisvõimalusi, kuid võimaldab ettevõtetel paremini toime tulla suurenevate tööjõukuludega.
Kõrgema elatustaseme saavutamist piirab aina enam pikaajaliste kasvuallikate puudus. Viimastel aastatel majanduskasvu ülal hoidnud kesktehnoloogiliste sektorite konkurentsieelis hakkab palgataseme tõustes vähenema. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi kõrgtehnoloogilisi tootmis- ja teenindusettevõtteid on aga vähe ja nende laienemist piirab sobiva tööjõu puudus.
