Ka eelnevalt on mõlema investeerimisinstrumendi käekäik olnud võrdlemisi sarnane. Kulla hind kallines 1999. aasta sügisest kuni 2011. aasta septembrini ehk 12 aasta jooksul 7,5 korda. Apple’i aktsia hinnatõus oli samal ajal üle 70 korra 700 dollarini eelmise aasta septembris. Tänaseks on kulla hind langenud 1,5 aastaga 26 protsenti, Apple’i aktsia on veidi enam kui poole aastaga kaotanud aga tervelt 45 protsenti oma väärtusest.

Ostes Apple’i või ükskõik millise teise ettevõtte aktsiaid, ostame osaluse selles ettevõttes. Just seda aspekti kiputakse aktsiate ostmisel kahe silma vahele jätma, mistõttu tihtipeale peljataksegi nendesse investeerida.

Selle asemel, et mõelda investeerimisest kui panustamisest aktsiale, tuleks mõelda hoopis investeerimisest ettevõttesse. Ostes Coca-Cola Co. aktsiad omandame me osaluse ettevõttes, mis toodab maailma tuntuimat karastusjooki, omab maailma kõige väärtuslikumat brändi ning mis kõige tähtsam, me omandame osaluse ettevõttes, mis on kestnud enam kui sajandi, läbinud tõuse ja mõõnasid ning kasvanud 48 miljardi dollari suuruse käibega firmaks. Aktsia omandamisel hakkame saama omanikutulu 1,12 dollarit aktsia kohta aastas, mis makstakse osadena välja kord kvartalis.

Sama on ka Apple’i aktsiaga. Vaatamata sellele, et Apple’i aktsia hind on poole aastaga järsult langenud, teenivad aktsionärid nendelt dividende 10,60 dollarit aastas, mis teeb väärtpaberi dividenditootluseks 2,71 protsenti. Need, kes ostsid aktsiat aasta tagasi või veel varem, nende jaoks on aktsia dividenditootlus soetamishinna järgi arvutatuna tunduvalt suurem.

Need, kes otsustasid viimase kahe aasta jooksul kulda investeerida, on pidanud lihtsalt vaatama, kuidas investeeringu väärtus kahaneb ning erinevalt aktsiatesse investeerijatest ei teenita kullainvesteeringutelt ei dividende ega intresse, nagu kõikidelt teistelt investeeringutelt. Olen sama meelt nendega, kelle sõnul on investeerimine kulda ja teistesse toorainetesse pigem spekuleerimine kui investeerimine. Kui investeerimine mingi ettevõtte aktsiasse  tähendab sisuliselt investeerimist ka selle ettevõtte inimestesse, juhtidesse ning masinatesse ja seadmetesse ning selle läbi ettevõtte kasumiteenimisse ja kasvu, siis investeerimine toorainetesse tähendab ainult spekuleerimist selle hinna oodatavale tõusule (või langusele).

Investeerimisel kulda tasuks tähelepanu pöörata veel ühele asjaolule. Siinsed kullaapologeedid räägivad füüsilise kulla eelisest keskpankade rahapoliitika taustal. Nende jutust võib jääda mulje, et füüsilise kulla turg on hoopis midagi muud kui börsil kaubeldavad kullafondid ja seda, et kullal esineb ka tuletisväärtpaberite turg, ei räägita üldse.

Kulla, nagu ka teiste toorainete turg on tunduvalt keerulisem kui aktsiaturg. Kui ühe ettevõtte aktsiaturg koosneb ühest või mitmest aktsiabörsist ja tulevikutehingute turgudest, siis kullaturg koosneb füüsilise kulla turust, börsivälisest elektroonilise kulla turust, börsil kaubeldavast elektroonilise kulla turust ning kulla tuletistehingute turust.

Kulla hinnatõusuks ei piisa ainult nõudluse kasvust füüsilise kulla järele ning tõtt öelda on selle üheks komponendiks ka nõudluse kasv börsil kaubeldava kullafondi järele, sest nende osakud on tagatud füüsilise kullaga.

Eks seda, kas eelistada kulda või aktsiaid, otsustab igaüks ise. Minu siinse kirjutise eesmärk on kummutada vale mulje, et aktsiatesse investeerimine on keeruline ning erinevalt aktsiatest on kuld midagi käegakatsutavat, lihtsat ja kindlat. Tegelikult on kullaturg tunduvalt mitmekihilisem ning keerulisem kui aktsiaturg.

Tõnis Oja,
börsianalüütik,
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi