Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 36 kehtestab juhatuse või seda asendava organi liikmetele kohustuse esitada ilmse püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavaldus. Osaühingu puhul reguleerib äriseadustik (edaspidi ÄS) vastavat kohustust täpsemalt – ÄS § 180 lg 51 sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Samasisuline kohustus on kehtestatud ka aktsiaseltsi juhatusele ÄS § 306 lg-s 31.
Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-188-12 seda, milliseid eesmärke nimetatud kohustus teenib ja milliseid õigushüvesid soovitakse sellega kaitsta:
- Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise.
- Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda.
Kui juhatus on jätnud õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata ja rikkunud seaduses sätestatud kohustust, siis võib ta olla vastutav deliktiõiguse alusel. Riigikohus sedastas ka, et ÄS § 180 lg-l 51 on samasugune toime nii eraõiguslikest suhetest tulenevate kohustuste võlausaldajate nõuete kaitsel kui ka riigi maksunõude kaitsel. Seega ei ole põhimõttelist vahet sellel, kelle huve pankrotiavalduse esitamata jätmisega kahjustati – juhatus võib olla vastutav ühtmoodi nii lepingupartneri kui ka riigi ees.
Olenevalt konkreetse situatsiooni eripärast võib juriidilise isiku püsiv maksejõuetus olla ilmne ja seetõttu lihtsasti tuvastatav, kuid enamasti eeldab see ikkagi igakülgset asjaolude hindamist. Kindlasti esineb ka juhtumeid, kus pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise põhjuseks on teadlik ja eesmärgipärane juhatuse tahe. Olenemata avalduse esitamata jätmise põhjusest võivad sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed olla juhatuse liikme jaoks karmid, mistõttu peaks iga juhatuse liige olema võimeline hindama objektiivselt seda, kas juriidiline isik on muutunud püsivalt maksejõuetuks.
Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 kohaselt on isik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama sätte lõike 3 annab teise alternatiivi, mille kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seadus sätestab seega küll definitsioonid, kuid paraku ei anna (ega saagi anda) detailseid juhiseid äriühingu tegeliku majandusseisundi püsiva maksejõuetuse definitsioonile vastavuse kontrollimiseks.
Riigikohus selgitas kõnealuses lahendis ka, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, ehk püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda samaaegselt ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb kasvõi üks eelnimetatud eeldustest.
Tegemaks kindlaks, kas püsiv maksejõuetus on tekkinud, tuleb juhatusel hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Samas märkis Riigikohus, et netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Seetõttu ei tohiks juhatus hinnangu andmisel tugineda nii-öelda parima stsenaariumi lootusele, kuigi kõik sellised asjaolud tuleks seisukoha kujundamisel arvesse võtta. Oluline on jääda objektiivseks ja hoiduda tegelikkuse ilustamisest.
Püsiv maksejõuetus võib ilmneda seega nii olukorras, kus juriidilisel isikul on sissenõutavaks muutunud kohustus, mida ta ei suuda püsivalt täita kui ka erandjuhtudel olukorras, kus kohustused kogumis ületavad õigusi ning rahavood lakkavad ja puudub ka lootus nende taastamiseks. Seega pole ühte konkreetset mõõdupuud, mida otsuse langetamisel arvesse võtta ja juhatuse liige peab seega lähtuma konkreetse juhtumi teadaolevatest asjaoludest.
Praktikas on tõusetunud ka küsimus sellest, kas pankrotiavalduse esitamise kohustus on juhatuse jaoks kollegiaalne või juhatuse liikmete individuaalne kohustus. ÄS (ja ka TsÜS) sõnastusest võiks justkui järeldada, et see kohustus on kollegiaalse iseloomuga, kuid tegelikkuses on õigus ja kohustus püsiva maksejõuetuse tuvastamisel pankrotiavaldus esitada igal üksikul juhatuse liikmel, sõltumata ka sellest, kas tal on õigus juriidilist isikut üksinda esindada. Seega ei ole soovitav kahtluse korral oodata teistelt juhatuse liikmetelt aktiivsust, vaid püsiva maksejõuetuse ilmnemisel tuleb ise otsustavalt tegutseda.
Juhatuse liikme jaoks on seega oluline olla vajalikul määral hoolas ja suhtuda oma kohustustesse tõsiselt, sh ka kohustusse olla informeeritud juriidilise isiku majanduslikust seisundist ja esitada püsiva maksejõuetuse ilmnemisel õigeaegselt pankrotiavaldus. Vastasel juhul võib juhatuse liige olla varaliselt vastutav juriidilise isiku võlausaldajate ees, seejuures ka riigi maksunõude puhul. Võlausaldaja rollis olles ei saa aga alati lähtuda eeldusest, et võlgniku juhatus tegutseb seadusega kooskõlas ning oma riskide maandamiseks tuleb olla püsivalt valvel. Lepingupartnerite tausta (vähemalt osaline) kindlakstegemine on tänapäeva avalikke registreid arvestades üsna lihtsaks ja kergesti kättesaadavaks tehtud ning on äärmiselt soovituslik neid võimalusi ka kasutada.
