Investeerimine seevastu on tegelikult tunduvalt lihtsam kui arvatakse. Edukaks investeerimiseks tuleb vaid teha veidi analüüsi ja valida välja ports häid ettevõtteid ning mõõdukad tootlused on üsna tavalised.

Investeerimisportaal Investopedia kirjutab, et peamine erinevus spekuleerimise ja investeerimise vahel on riski võtmises. Suure riski võtmine on sisuliselt sama mis kasiinos mängimine, samal ajal kui väiksema riskiga investeerimise aluseks on investeerimisobjektide fundamentaalnäitajad ja nende analüüs. Investorite eesmärgiks on üldjuhul keskmise või alla keskmise riskiga investeeringutelt rahuldava tootluse saamine. Spekulandid soovivad saada kiireid ja suuri tootlusi.

Samas ei ole spekuleerimine päriselt sama mis õnnemäng, sest spekulant teeb oma panused ratsionaalsetest kaalutlustest lähtudes, lihtsalt risk, mida ta võtab, on keskmisest suurem.

Spekuleerimise näiteks võiks tuua väikese kullakaevandusfirma aktsiad, mille puhul on võrdsed võimalused, et aktsia hind tõuseb taevastesse kõrgustesse (näiteks kui avastatakse uus leiukoht) või ettevõte läheb pankrotti. Investorid peaksid taoliste ettevõtete aktsiatest eemale hoidma. Spekulandid võivad aga loota, et taoline kullakaevandusfirma, mis tegeleb ka otsingutöödega, võib sattuda kullasoonele (kullaleiukohale) ning teenida nende aktsiatega suurt tulu.

Spekulant kasutab ära aktsia hindade kõikumisi, püüdes väärtpabereid osta madala ja müüa kõrge hinnaga. Investor ostab ja hoiab aktsiaid ja muid väärtpabereid sellepärast, et need maksavad investoritele omanikutulu või pakuvad kapitalitootlust tänu sellele, et ettevõte pidevalt kasvab.

Investorid peaksid investeerima pigem suurte rahvusvaheliste ettevõtete aktsiatesse. Need ettevõtted maksavad reeglina stabiilselt dividende, mille suurus aasta-aastalt kasvab. Taoliste ettevõtete äririsk on madal. Investorid peaksid aktsiaid soetama pikaks ajaks – vähemalt viieks aastaks. Oma investeeringute hajutamiseks võiksid investorid osta sarnaste (suurte rahvusvaheliste ettevõtete) aktsiaid erinevatest majandusharudest, mis vähendab investeeringute riski veelgi.

Legendaarne investor Warren Buffett on öelnud, et tema ideaalne investeerimishorisont on igavene, mis tähendab, et ta soetatud väärtpaberit müüma ei peakski. Mõistagi on tegemist ideaalolukorra kirjeldusega ning reaalsuses ei pääse müümisest ka investorid. Ka Buffett müüb igal aastal umbes 10 protsenti oma portfellist. Investorid müüvad peamiselt siis, kui investeering ei vasta enam kriteeriumitele, mille pärast nad selle ostsid.

Näiteks on aktsiaid ostetud sellepärast, et ettevõte maksab korrapäraselt dividende, mis pidevalt kasvavad. Ühel päeval võib aga juhtuda, et ettevõte peab makstavaid dividende vähendama või katkestama nende väljamaksmise sootuks.

Nii oli tööstuskonglomeraat General Electric sunnitud finantskriisi ajal, 2009. aasta märtsi alguses vähendama dividende 31 sendilt aktsia kohta 10ni (kvartalis). Tegemist oli ja ilmselt on tänaseni kõige suurema aktsionäride baasiga ettevõttega USAs just tänu dividendidele, mille maksmist oli ettevõte suurendanud vähemalt alates 1938. aastast. Nelja aasta tagune dividendide vähendamine oli suur löök paljudele väikeinvestoritele, kes olid harjunud ettevõttelt saama kindlat omanikutulu. Praegu maksab General Electric dividende 19 USA senti aktsia kohta kvartalis.

Oman General Electricu aktsiaid.

Tõnis Oja,
börsianalüütik
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi