Niikaua kui eelarvevõimekus on ainult nendel euroala liikmesriikidel, millel läheb juba niigi hästi, ei lahenda Hanssoni sõnul kulutuste suurendamine euroala majandusraskusi ja võib avaldada isegi vastupidist mõju. Tema seisukoht käib risti vastu EKP presidendi Mario Draghi seisukohale, kes on kõiki eelarvepoliitilise manööverdamisruumiga riike üles kutsunud seda kasutama.
„Minu meelest ei toeta rahaliidu pikaajalist jätkusuutlikkust olukord, kus inimestel kästakse teha midagi, mis ei ole nende seisukohast loogiline,” ütles Hansson POLITICO-le (Johanna Treeck'ile) antud intervjuus.
Tema usub, et parem on praegune süsteem, mille puhul kombineeritakse euroala ühtset rahapoliitikat liikmesriikide eelarvepoliitikaga, kuna see arvestab majandustsüklite erinevusi ja säilitab demokraatliku vastutuse.
Uute ideede genereerimise asemel peaks Euroopa Liit keskenduma kokkulepitud reformide, sh pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu loomise lõpuleviimisele, ning tagama, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju täidetaks rangemalt ja ühtlasemalt, sõnas Hansson. Eesti valitsus on rotatsiooni korras Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja.
Rääkides paar nädalat enne EKP võimalikku otsust lõpetada väga leebe rahapoliitika tegemine, mida ärevalt oodatakse, ärgitas Hansson poliitikakujundajaid muutma oma sõnumeid terviklikumaks, et kaotada tajutav seos keskpanga suuremahuliste võlakirjaostude ja üldise rahapoliitilise kursi vahel.
Toome järgnevalt intervjuust välja mõned tähtsamad punktid.
Kas euroalal on vaja suuremat lõimumist, sh euroala rahandusministrit?
Minu meelest on küsimus üksikasjades. Mille eest ta [minister] vastutama hakkaks? Kui suured oleksid rahasummad? Kas tegemist oleks püsiprojektidega või ainult kriisijuhtumitega? ... Kahtlen, et meil on vaja ministrit, kes valvaks struktuurireformide elluviimise üle, kui mõte on üldse selles. Meil on vaja demokraatlikku legitiimsust ja keeruline oleks, kui meil oleks üks ülemus, kes ütleks, et sina teed reforme hästi, aga sina mitte.
Kas tihedamast eelarvealasest koostööst oleks kasu?
Praegune olukord, kus rahapoliitikat tehakse liidu tasandil ja eelarvepoliitikat suuresti riigi tasandil, ei ole sugugi halb. Euroala riigid erinevad üksteisest paljuski ning võibolla ei ole hea mõte piirata liigselt riikide võimet kujundada poliitikat omaenda tingimustest lähtuvalt.
Küsimus on selles, et kas ühise heaolu nimel on mõtet rohkem kulutada, kui selle tulemusel läheb meie enda majandus, mis on juba mõnevõrra tasakaalustamata, veel rohkem tasakaalust välja? ...
Ideed euroala ülesest eelarvepoliitika tasakaalu eesmärgist oleks keeruline rakendada. Akadeemilises mõttes on see huvitav idee, aga poliitiliselt ei ole see minu meelest eriti asjakohane enne, kui stimuleerimist vajavatel riikidel on päriselt eelarvepoliitilist manööverdamisruumi. Sel puhul peaks ühine eelarve peaks olema tohutult palju suurem kui praegune.
Siin tulebki mängu kapitaliturgude liit. Kui erasektor töötaks suurema üleeuroopalise haardega ja me oleksime võimelised šokke juhtima, saates raha sinna, kus see suurendaks tootlikkust, oleks olukord paljulubavam, sest mängus olevad summad võivad olla väga suured. Aga kui alustame ühise eelarvega, mis moodustab 1% SKPst, ei paku isegi paari protsendipunkti suurune eelarvekasv väga palju rohkem stabiilsust.
Olete öelnud, et eelistaksite muuta EKP eelkommunikatsiooni. Milline see olema peaks?
Meie eelkommunikatsioon on väga tihedalt seotud varaostudega ja lubadusega nende mahtu vajaduse korral suurendada. Kui sedasi varaostudele keskenduda, siis hakkab tunduma, et ostude maht võrdub rahapoliitilise kursiga. Varaostude ja meie rahapoliitilise tegevuste vahel ei ole siiski üksühest vastavust; meie tegevuste haare on palju ulatuslikum.
Lahti tuleb saada arvamusest, et selline otsene seos on olemas. Võlakirjaostude vähendamine ei võrdu tingimata palju rangema rahapoliitikaga. Rahapoliitika võib endiselt jääda sama leebeks, aga kasutaksime selleks teisi vahendeid. Näiteks võiksime selgemalt väljendada oma kavatsusi intressimäärade suhtes. Mõelda võiks ka pikemaajalistele refinantseerimisoperatsioonidele.
Tähtis on ka see, mida me ostame. Olen erasektori võlakirjade ostude suhtes palju positiivsemalt meelestatud kui avaliku sektori ostude suhtes. Tahame, et kas ettevõtlussektor või kodumajapidamised kulutaksid rohkem. Kuid kasutame keskvalitsuse võlakirju, sest selles sektoris on mahud suuremad ... Kui on võimalik osta rohkem ettevõtlussektori ja vähem avaliku sektori varasid, siis on mõju otsesem ja seega on ka ostude mõju suurem.
Kas Teie meelest peaks EKP varaostude reinvesteerimisest rohkem rääkima? Kas arvate, et praegu on õige aeg vähendada rahapoliitilist toetust?
Ma arvan, et me peaksime sellele rohkem tähelepanu tõmbama. Turg ei hinda seda, kui leebe meie rahapoliitika tegelikult on. Kui mõtleme normaliseerimisest netomõistes, siis brutoostud ei pruugi tähtajastruktuuri tõttu tegelikult üldse palju muutuda.
Rahapoliitika peab jääma majandust toetavaks. Minu meelest selle üle eriti ei vaielda. Ent praegu on see väga-väga leebe ning kui astuksime väikese sammu tagasi, jääks see endiselt väga leebeks. Nii et mina toetan mõõdukat sammu selles suunas.
Milline on Teie arvates estcoini ja teiste krüptorahade tulevik?
Tegemist on arusaamatusega. Ükski minister ei ole öelnud, et Eesti võtab selle suuna. Ma ei usu, et meil hakkab kehtima paralleelvaluuta. Üheski riigis ei kehti kaht valuutat, see ei ole mõeldav. Selles küsimuses on veidi üle reageeritud.
Ma arvan, et maailmas on tekkinud ICO (initial coin offering) mull ja kui see lõhkeb, näeb kõik veidi teistmoodi välja. Midagi selle tehnoloogia juures on püsiva väärtusega, aga ma ei usu sellistesse erasektori valuutadesse. Erasektori lahendus võib olla atraktiivne juhul, kui riigi makromajandus ei toimi üldse.
Aga kui rahapoliitika on väga stabiilne, inflatsioon on kontrolli all, maksed toimivad, siis mõte sellest, et keegi hakkaks pakkuma erasektori lahendust, mis seda tasakaalu muudaks ... Seda on raske uskuda.
